Esimene aasta möödus justkui unenäos, ta meeldis mu perele, sõpradele. Tal oli nii palju igasuguseid ideid, mida teha, mulle meeldis tema mõtlemine väljaspool kasti, seega läksin entusiasmiga kõigega kaasa. Ainuke asi, mis mul juba siis natuke alarmi tööle pani, oli tema alkoholilembus – samas see ei ületanud mu taluvuspiiri ehk siis sel hetkel ei täheldanud ma märke alkoholismist. Või ehk ignoreerisin neid märke, et mitte ettekujutust muinasjutust lõhkuda, mõtlen täna.

Märkamatult hakkas järjest rohkem kõik käima tema taktikepi järgi – kus käime, mida teeme, kellega suhtleme. Samas tajusin järjest enam rahulolematust tema poolt, et ma ei panusta piisavalt. Selle asemel, et näha selles ohumärki, veensin ennast, et peangi rohkem pingutama.

Ta manipuleeris mind eemale kallitest inimestest

Kui olime kolm aastat koos olnud, saime esimese lapse. Selleks ajaks oli ta tasapisi mind eemale juhtinud nii perest kui sõpradest – tal oli kõigi kohta midagi negatiivset öelda. Ja mina muudkui leidsin usutavaid vabandusi, miks mitte minna kutsutud üritustele või niisama külla, sest tegelikult tema polnud nõus lihtsalt kaasa tulema ja üksi minek ei tulnud kõne allagi.

Ma pole kunagi ennast palju meikinud, kuid nüüd muutus isegi see natuke te ma jaoks liiga paljuks. Mida aeg edasi, seda rohkem sain märkuseid, kui kandsin meiki. Enamasti küsis ta "Kuhu nüüd siis minek?“ ja see oli alati öeldud sellisel kahtlustaval ja sarkastilisel moel, nagu ma läheks ööklubisse mehi lantima. Lõpuks loobusin nende kommentaaride vältimiseks täielikult igasugusest meigi kandmisest.

Tagantjärele analüüsides olin selleks ajaks juba täiesti tema mõju all ning kaotanud igasuguse enda tahte ja õigused. Olin alati olnud kass, kes kõnnib omapead, alati omanud liiga palju enda arvamust, veendunud, et kui üldse, siis olen mina suhtes see juhtivam pool. Tunnistamine sel hetkel endale, et olen minetanud kogu oma tegeliku olemuse, oleks olnud liiga valus, seega lisaks temapoolsele osavale manipuleerimisele, ignoreerisin ka ise kõike, mis kummutanuks arvamuse pealtnäha ideaalsest armastusloost, mille olin oma peas loonud. Ja lapse sünd, kes oli mõlema poolt väga oodatud, oli justkui kirss tordil – kinnitus, et kõik on nii nagu ühes muinasloos olema peab.

Pilvedest alla

Lapse sünniga saabus aga karm kukkumine ülevalt pilvedest reaalsusesse. Lapsel olid väga tugevad gaasid ning ta nuttis tundide kaupa, nii et ükski asi ei aidanud. Selle asemel, et mind toetada, kuulsin igapäevaselt etteheiteid, kuidas ma olen saamatu, kuni selleni välja, et mul pole lapsega kontakti ja mis ema ma selline olen.

Sealjuures ise ta ei võtnud kunagi last sellistel hetkedel, ei ärganud kordagi öösel üles, ei vahetanud kordagi isegi mähkmeid. Lisaks oli ta pikad päevad kodust ära. Ta lahkus hommikul enne 9 ja tuli sageli alles hilisõhtul ja seda järjest tihemini ka juba alkoholi tarbinuna.

Siiani mäletan oma tundeid sel perioodil – meeletu kurbus, üksindus, endas kahtlemine, väsimus, tunne, et enam ei jaksa. Aga mu imearmas beebi ei lasknud mul alla anda, vaid leidsin endas jõudu kõigega hakkama saada.

Lapse kolmekuuseks saamisega möödusid ka gaasid ja elurütm hakkas vaikselt paika loksuma. Sain tohutult energiat lapsest, tema pakutavast lähedusest, rõõmustasin tema väikeste ja suuremate saavutuste üle. Kuna mees käis endiselt kodus üldjoontes ainult magamas, olime lapsega justkui üks meeskond.

Julgemata endale seda sel hetkel isegi tunnistada, rõõmustasin tegelikult, et meest kodus polnud – ma ei pidanud olema nagu pingul pillikeel, kartes, mis tujus ta jälle on ja mis teemal saan järjekordsete etteheidete osaliseks.

Loomulikult oli ka häid ja toredaid hetki – käisime tihti kolmekesi nädalavahetuseti väljasõitudel looduses. Kuna laps oli juba suurem, veetis mees temaga rohkem ka aega - aga ainult siis, kui laps hästi käitus. Kui ta ei käitunud ideaalselt, anti ta mulle tagasi „tegelemiseks“. Need harvad korrad, kui käisime tema sõpradel külas, jättis ta endast mulje kui ideaalsest isast, kelle jaoks laps ja mina oleme kogu ta elu. Ta suutis endiselt ka mind selles veenda, kuigi teod ja käitumine kodus kinnitas risti vastupidist.

Teine laps, teine võimalus?

Kuna vahepeal läksid suhted paremaks (või ta tajus, et ma hakkan ära libisema kontrolli alt ja seetõttu pingutas rohkem), hakkasin mõtteid mõlgutama teisest lapsest. Tagantjärele küsiks endalt, et kus mu mõistus küll oli?

Aga teadsin alati, et tahan vähemalt kahte last, samuti teatud tervislikel põhjustel ei julgenud pikemat vahet kahele rasedusele jätta. Kui esimene laps oli 10-kuune, jäingi teist ootama.

Kuigi ka teine laps polnud n-ö juhuslik, keeldus mees peale lapse sündi teda neli päeva isegi sülle võtmast. Mäletan siiani, kui haiget see mulle tegi, kui ta teatas, et teine laps on „minu projekt“.

Ja siis kordus kõik taas – öösel jalutasin tunde nooremaga, kes gaaside pärast nuttis, samas püüdsin magama panna vanemat last. Selle olukorra taustaks etteheited, kui läbikukkunud ma emana olen. Tema poolt oli null abi – proovisin teda kaasata, et mul oleks natukenegi lihtsam, kuid abi palumine oli tema jaoks nõrkuse tunnus ehk siis etteheited, kui saamatu ma olen, muutusid sellest veelgi hullemaks.

Selleks ajaks, kui teine laps oli aastane, olin täiesti läbi nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Mees oli järk järgult läbi lõiganud mu suhted nii pere kui parima sõbrannaga, sest nii mu ema kui paljud teised, tegid järjest rohkem kõrvalt märkusi, et olukord on normaalsusest kaugel.

Taasiseseisvumine

Ometi hakkas minus ühel hetkel pead tõstma mässumeelsus. Mäletan mitmeid kordi, kui seisin peegli ees, vaatasin ennast ja mõtlesin, et kas ma tõesti tahan sellist elu elada elu lõpuni? See oli kaugel mu ettekujutusest harmoonilisest perekonnast. Hakkasin uuesti vaikselt iseseisvuma. Kuna mees käis kodus endiselt valdavalt ainult magamas, ei teadnud ta tegelikult suurt midagi meie igapäevaelust.

Võtsin uuesti ühendust sõpradega, käisin lastega kaugemal mänguväljakul, panin kodust välja minnes isegi ripsmetušši peale – sisimas samal ajal koguaeg võideldes hirmuga, mis mind ees ootab, kui peaksin vahele jääma. Aga need väiksed hetked olid juba suur muutus minu jaoks sel hetkel.

Umbes pool aastat enne, kui langetasin lõpliku otsuse lahku minna, ilmus mehe ellu teine naine.

Loomulikult väitis ta, et nad on ainult sõbrad ja püüdsin seda uskuda, kuna ta väitis, et tema jaoks on pere – mina ja lapsed – need kõige tähtsamad. Ometi kuulsin järjest rohkem, kuidas ta seda naist kiitis – kui hea ja tubli ta on, nii särav, ilus, energiline, vastupidiselt minule, kes ma olen muutunud tuimaks ja igavaks, kuidas minus ei ole enam midagi järel sellest, kui kohtusime. Ja tegelikult tal oligi õigus – selleks ajaks toimisin ainult autopiloodil. Ma olin lülitanud välja kõik tunded, kuna tundmine oli liiga valus. Mul polnud mitte kuskilt enam võtta energiat, et samamoodi särada nagu enne, olin vaid iseenda hale vari. Nüüd, aastaid hiljem seda kõike analüüsides, arvan ma, et ta kasutas seda naist, et mu viimanegi eneseusk purustada. Aga ta ei arvestanud sellega, et see sai minu jaoks kokkuvõttes murdepunktiks ja tekitas hoopis vastupidise efekti.

Hakkasin järjest rohkem võtma ohjasid uuesti enda kätte ja seekord mitte enam salaja. Kuna emapalk oli selleks ajaks läbi, oli mu ainus sissetulek igakuine lastetoetus, millest maksin õppelaenu ja telefoniarve. Ma olin praktiliselt täiesti sõltuv sellest, mida ja kui palju ta otsustas mulle anda ja seda just palju polnud – sain ainult väga väikestes summades toiduraha.

Esimene suur ja iseseisev otsus oli mul uuesti väikse koormusega laste kõrvalt tööle hakata võimalusega töötada kodus. Leidsin isegi vanemale lapsele, kes oli sel ajal 3,5-aastane lasteaiakoha, kuid sellega mees nõus polnud – tema tõlgendus oli, et ma ei viitsi lastega tegeleda ja keelas last lasteaeda panna.

Järgmise sammuna võtsin lapsed ja sõitsime bussiga maale minu ema juurde, keda ma polnud näinud selleks ajaks juba üle aasta. See tunne uuesti ema kallistada oli lihtsalt kirjeldamatu.

Mõned nädalad hiljem sõitsime rongiga õele paariks päevaks külla. Mees oli muidugi maruvihane, et kuidas ma julgesin lapsed kodust ära viia tema käest luba küsimata. Juba varasemalt oli ta mind hirmutanud, et kui ma kunagi peaksin otsustama ta maha jätta, siis ta võtab lapsed minult ära.

Ja mida rohkem ma iseseisvusin, seda enam ta mind sellega ähvardas, lubades et ta mind siis avalikult L…. tembeldab ja kui julgen laste hooldusõigust endale nõuda „lõpetan Männiku karjääris ja keegi ei saa midagi teada.“

Loomulikult ma kartsin, kuna ta oli endast koguaeg jätnud kuvandi kui inimesest, kes millegi ees risti ette ei löö ja on kõigeks võimeline. Samas andsin endale aru, et minna uuesti tagasi sellisesse seisu, kus olin varem, polnud valikute hulgas.

Uus taktika

Kuna mees sai aru, et mind alandava käitumisega ta enam kontrolli ei saavuta, otsustas ta järgmiseks suunda muuta – jõi vähem, väidetavalt ei kohtunud enam teise naisega, veetsime perena koos rohkem aega. Samas ei ilmunud ta ikka koju enne hilisõhtut. Seda ka näiteks päeval, mil väiksem laps sai kaheaastaseks.

Kuna ma kedagi ilma tema loata küll kutsuda ei tohtinud, pidasimegi sünnipäeva kolmekesi – laps muidugi rõõmustas oma tordi üle, aga minul oli sisemuses kõik lõhki kistud. Korraks tekkinud lootus, et ehk pole veel kõik kadunud, hääbus sama kiiresti kui oli jõudnud tekkida.

Kontrolliv-alandav käitumismaneer tuli tagasi, lisaks hakkas ta uuesti avalikult teise naisega suhtlema, ka alkoholi tarbimine muutus veelgi sagedasemaks. Selleks hetkeks oli ta tegelikult olnud juba aastaid alkohoolik, ise ta seda muidugi ei tunnistanud – käis ju tööl ja igapäevaelu see ei seganud. Ka ei seganud see tal autot juhtida – neid hetki, kus ta sõitis purjus peaga nii, et ei mäletanud kuidas sihtpunkti jõudis, oli paraku palju. Umbes kuu enne lahkuminekut ta enam regulaarselt kodus ei käinud – ilmselt elas juba osaliselt selle teise naise juures, mulle ta midagi ei seletanud ega põhjendanud, kus on või mida teeb. Koju jõudis ehk iga 2-3 päeva tagant, mõnikord ööseks, mõnikord ainult paariks tunniks.

Väga valus murdepunkt

Kõik mu sees karjuks selleks hetkeks, et nii enam olukord kesta ei saa ja mingi lahendus peab kuskilt tulema. Paraku päris selliseks lahenduseks polnud ma valmis.

Kulminatsioon saabus ühel õhtul, kui väiksem laps oli kõrge palavikuga voodis ja mees mu kõne peale koju tuli. Loomulikult ei olnud ta kaine ja uhkustas, kuidas tuli teise naise juurest, kes teda nii väga hoiab ja temast hoolib. Sel hetkel tundsin, kuidas ma enam ei suuda – oli nii väsinud kogu sellest olukorrast, lisaks veel mure lapse pärast. Vaidlus meie vahel läks tulisemaks kui kunagi varem – lõpuks ütlesin talle, et mingu siis selle teise naise juurde, kui seal nii hea on.

See talle ei sobinud, mille peale ütlesin, et mulle aitab, võtan lapsed ja lähen ära. Järgmisel hetkel tundsin teda röögatamas, et „ainult ilma lasteta“ ja tundsin ta käsi enda kõri ümber mind kägistamas - loetud sekundite jooksul mõtlesin, et nüüd ongi kõik.

Ilmselt ehmatas ta käitumine ka teda ennast, ta lasi mind lahti, kukkusin põrandale ega osanud muud teha kui šokis nuuksuda. Samas vasardas peas, et ma pean siit eluga pääsema, teises toas on kaks väikest last, kes mind vajavad. Esimene mõte oli kutsuda abi, proovisin paaniliselt oma telefoni leida, ent ta nägi selle läbi ja patsutas oma pükste tasku peale, provotseerivalt öeldes: "Kui telefoni tahad, siis tule ja võta".

Tundsin, kuidas paanika minus süvenes.

Viimast jõudu kokku võttes tormasin koridori, kus mul õnnestus isegi korteri uks avada, röökisin üle trepikoja appi, aga ükski naaber ei reageerinud. Järgmisel hetkel tiris ta mind tuppa tagasi ja lükkas põrandale. Sel hetkel sain aru, et mingit abi pole tulemas ning pean ise suutma selle olukorra lahendada.

Teises toas oli vanem laps mu karjumise peale üles ärganud ja hüüdis paanikas emmet. Mees aga seisis ukse peal ees ega lubanud mind lapse juurde. Kuigi iga mu keharakk karjus, et pean saama lapse juurde, muutusin teiselt poolt jäiselt rahulikuks. Ma lihtsalt teadsin, et pean suutma sellest olukorrast välja tulla, niisiis võtsin appi kõik oma näitlemisoskused ja muutusin väliselt rahulikuks. Ütlesin mehele, et kõik on korras ja ma pole ta peale pahane.

Kuna ta samal ajal jõi edasi, teadsin, et mul on vaja veel natuke vastu pidada, et ta magama jääks. Lubasin, et ma rohkem ei püüa põgeneda ja ta lubas mu lapse juurde, et laps maha rahustada. Umbes tund hiljem jäigi ta magama, mina aga hakkasin peas tegema tulevikuplaane.

Otsustasin, et järgmist rünnakut ma enam ootama ei jää, seega ainuke valik oli võtta lapsed ja kodust lahkuda. Ignoreeritud vaimse vägivalla märkidest oli saanud reaalne füüsiline vägivald.

Põgenemine turvalisusesse

Järgmisel hommikul väitis ta, et ei mäleta midagi ja eitas igasugust ründamist. Kui ta oli tööle läinud, helistasin sõbrannale, kes tuli ja aitas mul kokku pakkida esmatarviliku ja viis mind lastega enda juurde. Sealt edasi läksime järgmisel päeval mu õe juurde, kellel õnneks oli ruumi, et meid enda juurde elama võtta.

Kui mees alles sel õhtul avastas, et olime ära läinud, oli ta meeletult vihane ega saanud aru, miks ma seda tegin. Mina aga üle väga pikkade aastate tundsin ennast lõpuks turvaliselt. Elasin õe juures kokku paar kuud ja panin paika plaani, kuidas elu uuesti üles ehitada – sel hetkel polnud meil oma kodu, lastel polnud lasteaiakohti, mul oli ainult osalise koormusega töö.

Paari kuu jooksul sain endale uuesti täiskohaga töö, üürisin korteri ja otsisin mõlemale lapsele lasteaiakohad. Uus elu hakkas vaikselt rööbastesse jooksma, vähemalt nii ma arvasin.

Advokaadid aitasid

Mees küll kohtus lastega, aga ebaregulaarselt ning ainult talle sobival ajal ja tingimustel. Järjest rohkem tajusin, kuidas ta manipuleeris lastega, et minu üle endiselt kontrolli omada, tema jaoks olin mina see, kes lõhkus perekonna – endal ta mingit süüd ei näinud. Seega kasutas ta ära iga võimalust, et mind alandada. Kulminatsiooniks olid e-mailid, kus ta „muretseva vanemana“ kirjutas, kuidas tema on mures laste heaolu päras, et lapsed ei taha minu juures olla, et mind „külastavad koguaeg võõrad mehed“ jne. Sealjuures need kirjad olid kirjutatud nii usutavalt, et kui keegi võõras oleks neid lugenud, oleks jäänud minust mulje kui tõelisest rongaemast. Selline vaimne terror jätkus pea aasta peale lahku minekut.

Lõpuks ma enam ei suutnud seda taluda ja tänu sugulaste abile pöördusin advokaadi poole. Advokaat rahustas mind maha ja ütles, et sellised e-mailid ei lähe tõenditena arvesse, kuna tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga. Samuti soovitas ta kehtestada suhtlemiskorra.

Otsus pöörduda advokaadi poole oli parim valik – peale seda vähenes terror kordades. Ka mees võttis endale advokaadi ja edasine suhtlus toimus paljus advokaatide vahendusel. Mees püüdis ka siis kaikaid kodaratesse loopida, vaidlustades pea iga suhtlemiskorra punkti. Lõpuks, kui määratud oli juba kohtuistungi aeg, oli ta nõus kohtuvälise kompromissiga. Kogu see protsess kokku kestis pea aasta, aga lõpuks oli mul olemas kohtu poolt kinnitatud suhtlemiskord ja välja mõistetud elatis.

Suhtlemiskorrast ei pidanud ta kinni mitte üheski punktis ja kohtumised lastega muutusid järjest harvemaks. Samuti ei maksnud ta määratud elatist. Kuna iga sent oli hakkama saamiseks elulise tähtsusega, pöördusin uuesti advokaadi poole. Advokaat püüdis saada mehega kokkuleppele, vähendades summat, pakkudes maksegraafikut, kuid mees ei pidanud ka sellest kinni. Lõpuks selleks, et kvalifitseeruda elatisabile, pidin pöörduma kohtutäituri poole. Mõned kuud hiljem oli mul kohtu poolt välja mõistetud elatisabi, millest oli suur abi rahalise stabiilsuse saavutamisel.

Nüüd, rohkem kui kuus aastat hiljem, on mees laste elust pea lõplikult kadunud, kontakt on ehk 3-4 korda aasta jooksul ja seegi põgus kirjutamine Messengeris nendega omavahel, millesse mina ei sekku.

Mina ise olen lõpuks piisavalt hingeliselt paranenud, et julgen välja astuda võitle-põgene mallist. Tegelen aktiivselt enda tunnete teadvustamisega, mõtestan lahti käitumismustreid, õpin jälle olema usaldav ja avatud. Samuti on mul toetav partner, kes on alati minu jaoks olemas kui vajan õlga, mille najal nutta või hoopis kallistust; kes elab kaasa kõikidele mu väikestele ja suurematele edusammudele ja on näidanud mulle, milline päriselt suhe võib olla – suhe, kus märksõnadeks austus, ausus, avatus ja usaldus. Ja mis kõige tähtsam – tegelen iga päev sellega, et olla parem vanem oma kahele üliarmsale lapsele, kes andsid mulle jõudu vastu pidada ka kõige raskematel hetkedel.

Kas loetud artikkel vastas Teie ootustele?
Ei ole üldse rahul Olen väga rahul