Nüüd tõesti lõunasöögi asemel annan õhtul talle putru lootuses, et ta uned pikemad on. Seega beebi saab praegu kaks tahket toidukorda ning ülejäänud aja pudelit või rinda, aga uni sellest hoolimata muutunud ei ole. Nüüd on läinud sedaviisi, et kui on aeg magama minna, siis toimub kõik nagu alati. Rutiin on jätkuvalt sama - pesu, söök ja voodi. Aga magamise asemel hakkab mingi tsirkus pihta.

Muudkui kakerdab ja keerab ja mässab voodis magamise asemel. Enamasti lõppeb see sellega, et minul viskab üle ja ma vihastan ning kolin koos lapsega elutuppa tagasi. Ei ole ju mõtet ilmselt last voodis kinni hoida või niisama teda magama suruda, kui ta muud teha ei taha, kui kisada ja kiikuda. Kõige imelikum selle juures on see, et tegelikult pole ta mitte üleväsinud ega üle puhanud. Kõik asjad ju toimuvad kindlatel kellaaegadel - mitte üht erandit pole sisse tulnud, aga ometi lõppevad öised uned kohe, kui algavad. Lisaks siis suur kogus kisa.

Nüüd lihtsalt lasengi tal elamises ringi tuigerdada, kuniks ta lõpuks on nii väsinud, et sülle võttes kohe ära vajub. See pole küll õige lahendus, aga ma reaalselt ei ole nõus tunde magamistoas passima koos temaga. Täna näiteks läks ainult kaks tundi aega, enne kui ta unne vajus.

Suurem laps on ka sellest häiritud, sest ta tahaks aidata, aga ei saa. Kord proovis võtta väiksema ja koos voodisse minna, aga tõi ta natuke hiljem elutuppa tagasi, sest beebi ei lase tal magada. Lõpuks, kui beebi magama jäi, oli suuremal sellest trallist jälle uni läinud.

Ma vahel imestan, et miks peab kõik nii vaevaliselt käima. Võiks ju olla nii, et mängib vaid oma lõunaunega, kui seal nüüd mingi unenihkumine käimas olema peaks. Palju parem oleks päeval tal muudatusi sisse viia, sest ka mina olen siis vahelduseks puhanud ja jaksan selle kõigega tegeleda. Kahjuks aga lapsed on ajastuse mõttes ahastusse ajavad - kõik tuleb ju ära teha öösel. Vaid öösiti tuleb nohu, palavik, oksetõbi, hambad ja unetsükli muutused. Kõik vähem tüütud asjad juhtuvad päeval. Kohati tundub, et tegemist on suurema ja väiksema kokkumänguga, et mind ja oma issit täiesti ahastuse äärele ajada. See kõik on pannud mind mõtlema, et äkki kui kord paarisuhe lapitud saab ja tunne meie suhte osas hea ja turvaline, siis peaks edasi minema pereteraapiaga.

Jaga
Kommentaarid