Kui paus on olnud pikk ehk kuidas toetada koolilast tavarutiini naasmisel?

Pikk vaheaeg ja distantsõppe periood on mõne lapse kooliskäimisesse teinud enam kui kuupikkuse pausi. Vahepealsed rutiinimuutused võivad tekitada lastele koolimajja naasmisel segadust ja stressi ning kõige olulisem on sellises olukorras lapsele toeks olla. Rajaleidja psühholoogid Evelin Kirikal ja Kaisa Aardevälja annavad nõu, kuidas seda kõige paremini teha.

Kõigepealt võiks vanem enda jaoks välja selgitada, kuidas õppetöö toimuma hakkab – mis jääb samaks, mis on teistmoodi. Ruumid? Kellaajad? Reeglid? Kust seda infot üldse saab? Kooli kodulehelt? Või otse lapse klassijuhatajalt? See, kui vanemal on teada plaan liikumiste ja kokkulepete kohta ning valmisolek lapsega eesootav läbi arutada, vähendab lapse muretsemist ning aitab lapsel end ette valmistada.

Võib-olla on hea teada, et sinu laps ei ole ainuke, kes tunneb, et on distantsõppel mõnes aines maha jäänud ning kellel on tekkinud õpilüngad või kuhjunud tegemata-vastamata ülesandeid. Siin on võtmesõnaks koostöö klassijuhataja, aineõpetajate või tugispetsialistidega ja kui vaja, siis konkreetsema plaani koostamine järeleõppimiseks. Koolis võivad selliseid olukordi lahendada aidata nii konsultatsioonid, täiendav selgitamine ja kordamine kui ka järelvastamise graafiku koostamine.

Tagasi rutiini

Distantsõppele eelnenud päevarütmi taastamine võib võtta nädal-paar aega ning see on igati normaalne. Võib juhtuda, et lapsel tekivad tõrked ka hügieeni- ja riietumisharjumuste taastamisel. Kui ka enne distantsõppele jäämist ei olnud lapsel enam-vähem stabiilset ja toimivat päevakava, siis annab kooli naasmine hea põhjuse tegevuste järjekord ja kellaajad uuesti koos lapsega läbi mõelda. Et vajalikud tegevused oleks silme ees, siis on hea mõte koostada nädala plaan, kuhu mahuvad õppimine koolis ja kodus, huviringide ajad ning ka puhkeaeg. Nooremate laste toimetulekut võivad toetada sõnade asemel pildid kellaaegade juures ning mõni laps vajab üksikasjalikumat kava kui teine.

Peredes tuleb ikka ette erinevaid olukordi ning silmitsi tuleb seista väljakutsetega. Sealjuures on aga oluline teadvustada ja kasutada (miks mitte ka katsetada uusi) endale sobivaid stressiga toime tulemise viise. Pingeid maandavatest tegevustest tasub lastega rääkida, ette näidata või neid koos teha. Kui seljataga on periood, mil olete tavapärasest enam koos looduses matkanud, lauamänge mänginud või muud toredat teinud, tasub neid tegevusi ka edaspidi jätkata. Nii saab aidata ka lastel leida endale sobivaid viise oma tervise ja heaolu toetamiseks ning luua sidet pereliikmete vahel. Kui lapsel on vaja oma muredest rääkida, siis võib selleks olla parim viis kasutada ühistegevusi – näiteks jalutuskäik, söögitegemine või väljasõidud. Samuti annab õppekorra muutus hea võimaluse otsida koos lapsega toimuvast positiivset ning tänupõhjuseid nii koduõppeajast kui ka kooli naasmisest.

Tahakski jätkata distantsilt?

Mõned lapsevanemad ja lapsed võivad seoses distantsõppega olla avastanud, et neile sobibki selline õppimise viis kas osaliselt või täielikult hoopis paremini. Ka koolide valmisolek õpilaste vajadustega arvestada, erinevaid õppimise viise ja materjale katsetada ning kasutada, on suurenenud, nii et sobivate võimaluste leidmiseks lapse õppeprotsessi toetamiseks ning tema eripäradega arvestamiseks tasub pöörduda kooli tugimeeskonna poole.

Kui pere toimetulek on oluliselt halvenenud või lapse lähedaste hulgas on keegi tõsiselt haige olnud või isegi surnud ja te panete tähele olulisi muutusi lapse enesetundes või käitumises, millega toimetulekuks vajate nõu või tuge, on vajalik otsida spetsialisti abi. Kui lapse koolis on psühholoog, võib pöörduda tema poole. Ka Rajaleidja keskuste õppenõustajatel on valmisolek toetada lapsi kriisiolukordades ning vajadusel soovitada võimalusi pikemaajalise toetuse saamiseks.