Armastus esimesest suutäiest
Toiduraamatute autor Bee Wilson kirjutas mõned aastad tagasi teose „Esimene suutäis: kuidas me sööma õpime” („First Bite: How We Learn to Eat”), kus toob välja tõsiasja, et lastele pakutud toit ei ole vaid energia ja vajadus, see on samas mahus ka mälestused, harjumused ning eelistused, mis täiesti loogiliselt võetakse hiljem kaasa ka täiskasvanuikka.
Olete ehk kunagi mõelnud, miks armastate näiteks hapendatud kurki või maasikamoosi, samal ajal aga ei salli silma otsaski arbuusi või sellerit? Miks aga jumaldate keefirit või küüslauku, kuid tomatid, suvikõrvits ja sibul jätavad suhteliselt külmaks? Vastus sellele on väga lihtne, kuid tihti jahmatav: need maitse-eelistused pärinevad meie lapsepõlvest, tihti – näiteks küüslaugu puhul – isegi sünnieelsest ajast.
On tehtud uuringuid, mis näitavad, et kui ema sõi last oodates palju küüslauku, siis oli ka lootevedelik väga küüslaugune, mis aga kodeeris lapse küüslauku armastama.
„Vanematena on meil suur võime mõjutada oma laste toitumisharjumusi ning selle kaudu ka seda, mida nad täiskasvanueas söövad, milline on nende tervis ja kaal. Meie eelistusi mõjutavad loomulikult geneetika, kuid veelgi enam kultuur, mälestused ja toitumisharjumused väga noores eas,” ütleb raamatu autor ning lisab, et osaliselt algab see toidueelistuse kodeerimine pihta juba sellel ajal, kui ema last ootab.
On tehtud uuringuid, mis näitavad, et kui ema sõi last oodates palju küüslauku, siis oli ka lootevedelik väga küüslaugune, mis kodeeris lapse küüslauku armastama. See aga tähendab seda, et lapsele on küüslauk meeldiv ja ta soovib selle maitset ka hilisemas elus tunda. Samuti leiti ühes teises uuringus, et lapsed, kelle emad jõid imetamise ajal palju porgandimahla, eelistasid hiljem tahke toidu söömisel porgandiga toite. Küüslauk ja porgand meenutasid imikutele kodu ning pakkusid turvalisust.
Kodeerime oma lapsed õigesti sööma
Evolutsiooniliselt kodeeritakse meid ilma igasuguse eelläbirääkimiseta eelistama ja taga ajama magusaid toite, sest neis on palju kiireid kaloreid, mida meie eellased vajasid samal määral kui vett või õhku. Ilma korraliku energiakoguseta oli võimatu jälitada päevi mammutit või võidelda mõne muu saakloomaga. Uuringud on näidanud, et loode neelab lootevett kordades rohkem, kui see on magus, mis tähendab, et ema on söönud midagi magusat. Ent samamoodi, lootevee kaudu, saab hakata tulevasele lapsele ja täiskasvanule õpetama teisi maitseid: soolast, umamit, aga ka juurviljade mekki ja neid maitseid, mis tulevad peamiselt tervislikust toidust.
21 nädala vanuselt on loode võimeline tundma ja tegema vahet maitsetel – ja väga huvitaval kombel ka lõhnadel. See tähendab, et lootevedelikuga saame anda lastele esimesed näpunäited sellest, mida ta võiks ja peaks eelistama pärast sündi tahkeid kaloreid sööma asudes. Nii saab koduseks muuta kõik juurviljad, kasulikud puuviljad, samuti piima ja lihatooted, miks mitte ka vajaliku kala.
Julie Mennella, kes on omanimelise Monell Chemical Senses Centre’i juht, ütleb, et kui nemad tegid naistelt võetud lootevee nuusutamisteste, siis oli neis selgelt tunda küüslaugu (naistele anti tund enne testi tegemist küüslaugukapsleid), mündi, aniisi, porgandi ja vanilje lõhna. Järgmise uuringu ajal andis Mennella emadele viimasel trimestril ja imetamise ajal neli korda nädalas juua 300 milliliitrit porgandimahla. Selle tulemusena eelistasid nende lapsed tahkele toidule üle minnes kõik porgandit.
Negatiivsema tulemusega, kuid väga õpetlik uuring näitas aga selgelt kätte rämpstoidu negatiivse mõju lapsele ja tema aju arengule. Räpstoitu – defineerime selle siin kui toidu, milles on palju kaloreid ja väga vähe toitaineid, kuid mis on samas maitsemeeltele ülikutsuv – söönud emad andsid selle maitse ning olemuse lootevee kaudu oma lootele ja rinnaga imetades lapsele. Tulemuseks oli see, et lapse aju mõnuretseptorid muutusid tundetuks ja vajasid naudingu saamiseks aina suuremat doosi. See tähendab, et lapsed söövad ka oma hilisemas elus naudingu saamiseks ühe šokolaaditüki asemel kaks või kolm ja joovad klaasi asemel liitri koolat. Olgu ära märgitud, et uuring tehti rottidega, kuid reegel sellest ei muutu.
Kodeering nõuab ka hilisemas elus järgimist
Raamatu „Esimene suutäis” autori sõnul on imikud maitsetele ja nende talletamisele eriti avatud 4. kuni 7. elukuuni. See aga ei tähenda, et laste ja ka täiskasvanute harjumusi ei saaks pärast „maitseakna” sulgumist enam muuta. Kuid alati on kergem sisestada olulisimad ja tugevamat impulssi andvad mälestused ning harjumused võimalikult vara. See tähendab, et lastele tuleb juba varakult võimalikult laia toiduvalikut tutvustada.
Ütlus „ütle, mida sa sööd, ja ma ütlen, kes sa oled” saab alguse varem, kui me oleksime osanud arvata: tite- ja lastetoit ei ole lihtsalt kalorid ning vitamiinid, vajalik kogus mineraale ja oksüdante, see toit on esimene keel, mille me selgeks õpime ning milles räägime laias laastus kogu elu. Selleks et oskaksime täiskasvanueas hinnata puhast toitu, peenemaid maitseid, kvaliteeti üle kvantiteedi, tuleb hoolikalt valida, mida lapsed söövad.
Lastetoit ei ole lihtsalt kalorid ja vitamiinid, see toit on esimene keel, mille me selgeks õpime ja milles räägime laias laastus kogu elu.
Kuni teise maailmasõjani eelmisel sajandil oli laste ja imikute toitude puhul reegliks see, et need peaksid olema maitsetud ning väga toitvad, isegi kui tited seda toitu süüa ei soovinud. Sõjajärgsetel aastatel liikus see pendel rikastes riikides jällegi teise serva: lapsi hakati toitma pigem magusate toitudega, sest magus maitseb kõigile. Tegelikult paikneb parim lahendus nende kahe nägemuse vahepeal, sest ka lapsed tunnevad maitset ja eelistavad seda, mis on neile tuttav. Ühesõnaga … lastetoit ei tohiks liiga palju erineda sellest, mida söövad täiskasvanud. Vahest ärge pange nii palju soola, vähendage suhkrusisaldust ja jätke tšilli kasutusest välja.
Kuid nüüd tekib küsimus, kui kaua selline kodeering tegelikult mõjub. Millal tuleb mängu sõprade või koolisöögi mõju, reklaam ja maitsed, mis on keemiliselt tugevamad ning mõjuvamad. Emalt lapsele antud toidueelistused ja kodune kasvatus mõjub väidetavalt kuni kooli minekuni ning siis algab tõsine töö, et senist toidumenüüd säilitada. Ning see töö kestab läbi kogu elu.
Eelkodeeringut on võimalik ka muuta
Eelsoodumusi ja -kodeeringuid on võimalik ka muuta, olge selles suhtes rahulikud. Ehk siis on võimalik parandada halvasti alanud seiklust maitse- ja toidumaastikel ning seda nii laste kui ka juba täiskasvanute puhul. Ilmekaks näiteks saab tuua Jaapani. Kui arvate, et see riik ja sealne rahvas on kogu aeg söönud värsket kala, maitserikkaid suppe, imeliselt värvilisi ning tervislikke juurvilju ja kandnud kaasas kunstiteostena paistvaid einekarpe, siis eksite. Kuni teise maailmasõjani söödi Jaapanis ülimalt igavalt, vaeselt, mitterafineeritult ja enamasti süsivesikuid. Tavaline toit oli riis jamsi ja marineeritud köögiviljadega. Muutuse tõi sõjajärgne majandusbuum, mis andis võimaluse süüa rikkalikumalt ja värskemalt ning näha ka oma riigist väljapoole. Nii jõudiski kogu riigi gastronoomia nüüdseks kõiki imestusse ajavasse tervislikku vormi. Seda eeskujuks võttes oleme kõik võimelised muutuma.
Raamatus „Esimene suutäis” kirjutab Bee Wilson, et suurim teene, mida saame iseendale teha, on muuta uued harjumused – mõtleme siin tervislikke juurvilju, päristoitu – endale mõnusaks, seda parema kvaliteedi ja küpsetustehnika kaudu. Kui uus toitumisviis on mõnus, siis ei ole see dieet ja sellest ei teki ka migit kompleksi ega häiret.
