Vanem laps lööb beebit. Miks ta nii teeb ja kuidas reageerida?

Ta lõi beebit! See teadmine võib ema peas käima panna filmi, mis nagu ütleks, et sinu kõige suuremad hirmud, ebakindlused ja süütunne on reaalsuseks saamas, kirjutab nõustaja Marianne Tobro oma blogis ja annab nõu sellega toimetulekuks.

Mis see ütleb tema kohta? Kas tal puudub empaatiavõime? Ta ei armastagi oma väikest õde või venda? Kas neist saavadki need lapsed, kes koguaeg kaklevad ja täiskasvanuna üksteisest midagi kuulda ei taha? Mis see ütleb minu kohta? Kas ma rikkusingi oma vanema lapse elu ära? Kas ma pole osanud tema jaoks piisavalt kohal olla? Pole osanud teda kasvatada?

STOPP!

Tea, et see ei tähenda, et oleksid vanemana mingi parandamatu möödapaneku teinud või su lapsel puudub empaatiavõime ja soojus väikse õe/venna vastu. See on märk, et su laps tunneb keerulisi tundeid, millega ta ei oska muud pihta hakata. Kuidas teda aidata?

Mis sind aitaks, kui sa oled endast väljas?

Oletame, et oled endast välja läinud. Võibolla karjud laste peale, võibolla tunned lihtsalt sisemiselt viha keemas. Mis sind aitaks? kas sind aitaks see, kui tuleb keegi, kes sinuga õiendama kukub ja karjub: "Mis sul viga on? Nad on ju väiksed lapsed ja ei oska veel kõike, mida sa närvitsed?" Või aitaks sind, kui tuleb keegi, kes ütleb, et võtame korraks aja maha. Keegi, kes kallistab ja ütleb, et mõistab, et sul on praegu raske, teeb tassi teed ja kuulab sinu muret ja sinu seisukohta, miks sa närvi läksid.

Kuidas käituda ja mida öelda, kui laps lööb või on löönud beebit?

Takista

Teistele haiget tegemist lubada ei saa, see on selge. Vajadusel takista last füüsiliselt. Kuula. Ole kohal. Kallista, hoia. Anna märku, et toetad teda. Ütle näiteks: "Ma ei lase sul beebit lüüa."

Ütle "Stopp!"

Ma näen, et sul on praegu raske. Tule, ma aitan sul paha tunde/kurbuse/viha kehast välja saada. Kas sa tahad patja lüüa või joonistada kurja pildi?

Õpeta, ära karista

Väga oluline on anda lapsele märku, et ta on sulle endiselt kallis ja oluline. On loomulik olla armukade beebi peale, kes võtabki palju varem sulle kuulunud vanema tähelepanust ära. Kui nüüd hakata last veel endast eemale tõukama, siis see ainult kinnitab tema hirmu, et ta polegi enam armastatud.

Kui esimene suurem emotsioon on väljas, siis rääkige sellest, et viha ja kurbuse tundmine on normaalne, aga lüüa ei tohi ning kuidas teistele haiget tegemata sellega toime tulla. Ütle näiteks, et ta võib patja lüüa, uriseda, jalgu trampida, käsi rusikasse panna, paberit rebida või kurja pildi joonistada, nutta, kõvasti õhku välja puhuda. Küsi, kuidas saaksid last aidata kui ta teine kord end nii tunneb. Väiksema lapse puhul võid välja pakkuda lahendusi. Näiteks paku, et kui tal tuleb jälle selline tunne peale, siis ta tuleb ütleb sulle ja sa aitad selle tunde üle keha välja kõdistada.

Enneta

Beebi nõuab palju tähelepanu. Hea, kui päevas oleks ka selline aeg, kus vanem laps saab personaalset tähelepanu. Meie peres toimis väga hästi see, et vanema lapse ööune rutiin oli meie kahe püha aeg. Raamatu lugemine, jutustamine, kaisutamine. Ükskõik, mis toimus beebiga, temaga tegeles isa. Eriti hästi mõjus suurema lapse enesetundele selline õhtu, kus beebi oligi õnnetu ja mina hüüdsin beebile, et oota nüüd, ma loen praegu vennaga. Vanem laps peab tihti muudkui ootama, sest beebiga on vaja midagi teha. Talle on oluline kuulda, et ka beebi ootab tema pärast. Samuti on see hea aeg isa ja beebi kahekesi olemiseks ning nende omavahelise sideme tugevdamiseks.

Meeles tasub siiski hoida, et sa võid parimaid ennetusmeetmeid kasutada ja täiesti piisavalt lapsele tähelepanu pakkuda, aga armukadedust, viha ja löömist võib ikka ette tulla. Rasked tunded on lihtsalt elu osa. Oluline on anda lapsele tööriistad, kuidas nende tunnetega toime tulla nii, et ta ei teeks haiget teistele või endale.

Marianne Tobro tegemistega saab kursis olla Instagrami-lehel @mariannedoula SIIN ning tema kodulehel SIIN!