„Me ei tahtnud enam Tallinnas elada. Palju rahvast ümberringi on väsitav. Aasta hiljem müüdigi Suurupi metsas krunte ja meie asi oli otsustatud.”

Kui Tallinnast rääkida, siis Pille ütleb, et elus ei ole üldse oluline, et kõik oleks mugavalt käe-jala juures. Pealegi on Tallinnas ka palju ebamugavat.

Pille jaoks on mugavus see, et lapsed saavad käia kodu juures valla koolis ja lasteaias ning koolilapsed saavad kooli minna ratastega. Ka bussid liiguvad ja võimalik on ka linnas koolis käia. Pille ütleb, et kõigil nende naabritel polegi autot ja kõik nad saavad väga kenasti hakkama. Bussid liiguvad korralikult ja lapsed saavad ka sinna kooli sõita.

Pille meelest ei ole logistiliselt maalt linna tööle sõita kuigi raske ei auto ega bussiga. Ummikud, mida tipptundidel ette tuleb, ei ole muu maailmaga võrreldes mingid ummikud.

Imeline seikluslik lapsepõlv


Pille lisab, et iga pere saab ju valida niisugused laste trennid ja huviringid, mis jäävad kodu või kooli piirkonda. Kui mitte just kodukohta, siis ei pea sõitma Tallinna teise otsa, vaid kõike leiab kodust Tallinna sõites n-ö tee pealt ehk siis Suurupis elades Haabersti ja Mustamäe piirkonnast. Samas on ka Harku vallas palju trenne ja huviringe. „Väljaspool Tallinna on ka elu,” rõhutab Pille. „Linna lähedus on siiski tore, kui tekib soov minna kinno, restorani, ostukeskusesse. Põhjus pole pealinnas. Meie oleme Tallinnas sündinud ja sellepärast elame selle linna lähdal. Linnas ja selle ümbruses elavad meie sõbrad ja sugulased. Oleks me Tartus sündinud, siis elaksime praegu tõenäoliselt sealkandis kusagil metsas.”

Pille räägib, et nende lastel oli maal äge lapsepõlv ja suurema osa vabast ajast on nad olnud õues. Väiksest peale seiklesid lapsed koos sõpradega metsas ja mere ääres. Kelle juurde lapsed lõuna ajal sattusid, selle pere ema söötis kõigil kõhud täis. Ja siis jälle õue. „Telkimised, lõkkeõhtud mere ääres, onnid puude otsas. Siin kasvavad mustikad ja vaarikad. Talvel saab siin kelgutada ja suusatada. Kui tahtsid minna kinno või mujale, siis bussiga linna. Nemad ei tahagi linna elama minna, kuigi on nüüd täisealised. Linna võib külastada, käia tööl ja siis tagasi koju metsa tulla.”

Pille ei oska öelda, kas linna- ja maaelanike mõttelaad ning eluviis üldse erinevadki. Maal saavad noored teha kõike seda mida linnanooredki, aga selle erinevusega, et nad elavad puhtamas ja stressivabamas keskkonnas. Samas võib juhtuda, et ka maalaps istub päev läbi toas arvutis ja seega ei kasuta maaelu hüvesid.

Pille julgustab noori maale elama asuma: „Kui tunned, et linnas elamisest on kõrini, siis koli ära. Linnas on tore ja maal on tore. Igaüks teab, mis talle kodukoha puhul oluline on. Aga mingil põhjusel hakkavad linnainimesed igal kevadel otsima kohta looduses, kuhu grillima minna. Maal juba oledki looduses, astu vaid õue, naudi kevadpäikest ja linnulaulu.”

Elu linna ääres


Küsime Viimsis elavalt fotograafilt Heikkilt, miks just nimelt Viimsi ja mitte Tallinn, mis on ikkagi võimalusi täis pealinn, kus kõik on mugavalt lähedal.

Heikki ütleb, et tema ja ta pere pole vahest kõige õigem sihtrühm, kellelt maal elamise kohta uurida, kuna tema ostis Viimsisse maa juba 1997. aastal, kui tal veel peret polnud. Pealegi on Tallinn väga lähedal.

„Nüüd ma võib-olla ei valiks elukohaks Viimsit, aga kuna meil oli maa siin juba olemas, siis otsustasime ka maja siia ehitada.”

Heikki ütleb, et kui Tallinnast rääkida, siis nende jaoks ei ole Viimsi Tallinnast eemal. Vallas sõidab Tallinna ühistransport ja isegi Tallinna piir on vaid 100 meetri kaugusel. „Ehk siis me ei tunne, et elame linna lähedal maal, vaid pigem linna ääres ja tegelikult on Viimsis kõik vajalik alates lasteaiast ja koolist olemas.”

Jaga
Kommentaarid