Peegeldamine on põhimõtteliselt nagu papagoi mängimine. Korrutad seda sama, mida teine ütles ja vahepeal proovid aru saada, mis emotsioon selle öeldu taga peidus on. Vähemalt selline mulje jäi mulle. Kui mina siis kuulasin, sõnastasid tema öeldu ja seejärel nimetasin emotsiooni, siis ta kinnitas, et olen õigesti aru saanud.

Seejärel tuli mehe kord ja ma nii ootasin seda, kuni siis 5-6 näite järel jäi tunne, et ta ei saa üldse aru, mida ma ütlesin või lihtsalt kuulis, aga ei kuulanud. Ma saaks aru, kui ma oleksin rääkinud tund aega monoloogi ja siis oleksin palunud selle taasesitamist, aga tegelikult ütlesin vaid kaks-kolm lauset, mida ma siis lootsin taaskuulda.

Selle asemel sain aga vaid üksikuid sõnu või ohkeid. Enamus aega kulus vaikuseminutite lugemise peale. Emotsioone ta ei suutnud üldse tuvastada mu jutust ning lõpuks proovisin talle hoopis sööta need ette stiilis: ”Ma olen õnnelik, kui sa mul hommikul kauem magada lased, sest vahel olen eelnevast väga väsinud ja vajan seda.”

Mees aga kuulis sellest vaid üht: “Sa tahad magada.” Ega see siis nii mööda iseenesest polnudki, aga see toon ja näoilme sinna juurde andsid sellise tunde nagu ma muud ei teeks koduse emana, kui vaid magan kogu aja maha. Minu tundeid ta peegeldada ei osanud sellest hoolimata, et talle kõik ette ütlesin. Proovisin end siis lohutada, et ilmselt on tegemist millegi sellisega, mis ei tundu talle normaalse suhtlusena ning seetõttu ta ei vaevugi seda katsetama.

Arvata oli, et see teraapia ei saa meile kummalegi lihtne olema. Vahetevahel tundub, et teeme edusamme, aga järgmisel korral tekib tunne, et oleme lausa mitu sammu tagasi astunud. Eks kõik see tee ju meele mõrudaks.

Lisaks sellele kõigele tuleb veel maadelda oma lapsepõlvega, sest paratamatult on nii, et kanname oma lapsepõlve kui taaka kaasas. Me kumbki pole pärit sellisest kodust, kus oli kõik ideaalne. Ilmselt polegi selliseid peresid olemas. Meie mõlema perede ühiseks jooneks oli see klassikaline lapse mahasurumine, mida nüüd omi lapsi kasvatades vältida püüame. Ilmselt kõik on kuulnud elus neid fraase “laps räägib kui kana pissib” ja muud sellist. Toona ei olnud laps nagu üldse inimene ja kui sõnade peale ei allunud, siis rihmaga ikka pandi alluma.

Mu vanemad siiani imestavad, kuidas ma oma lastega viitsin rääkida ja seletada, mis mulle nende käitumise juures kurbust tegi või rõõmu valmistas. Nende jaoks oli kiitus alati selline, et öeldi “tubli” ja sellega piirdus. Ja kui käitumine ei meeldinud, sai seda füüsiliselt päris palju tunda.

Sellest kõigest tulenevalt siis on arusaadav, et lihtne on võtta ju üle mingi tuttav muster ka täiskasvanuna ja kuna mul abikaasa pole just kõige jutukam inimene, siis peegeldamised ja muu selline tunduvad tema jaoks nagu õhu raiskamine. Samas ma nüüd proovin talle ikka tõestada, et erinevad suhtlusmeetodid on olulised, kui arutame asju omavahel läbi või räägime lastega.

Jaga
Kommentaarid