Tema kolleeg, Gustav Adolfi Gümnaasiumi kirjanduse ja emakeeleõpetaja Maarja-Liisa Voksepp puutub töös kokku ka põhikooli klassidega. “Iseseisva õppimise osas on pilt kirju. Näen, et üldplaanis on nad suutelised küll koolipäeva kodus tegema, ent hea on ka see, kui päevaplaanis on videotunnid ja selged tööde tähtajad. Mulle tundub, et see hoiab õpilast paremini õppimise rütmis. Ja nad vajavad tegelikult väga, et keegi tagant utsitaks, märgatavalt rohkem kui tavaõppes.” Õpetaja Vokksepp on tähele pannud, et hommikused tunnid on mõistlik teha videosilla kaudu, sest see sunnib varakult ärkama, nii ei lükata kõike õppimist ehk õhtusse ja hilistele öötundidele.

Maarja-Liisa Vokksepp

Unine õpilane pudrukausiga

Mõlemal õpetajal sai juba distantsõppe kevadel toimiv õpetamissüsteem paika. Joana Jõgela salvestas erinevaid õppevideoid, mis selgitasid õpilastele tunniteemat. “Nädala õppetegevused koondasin Moodlesse ning õpilased said sealt mõnusalt ise näpuga järge ajada, mis ülesandeid tuleb teha. Tundi alustasime kõik koos veebis, kus rääkisin veel natukene rohkem ülesanded lahti ja siis said õpilased juba ise nokitsema asuda. Selline süsteem eeldab ennastjuhtivat õppimist ja ajaplaneerimisoskust,” lisab ta. Tema kolleegi Maarja-Liisa klassidel olid umbes pooled tunnid video vahendusel, teise poole ajast töötasid õpilased iseseisvalt. “Eks see tööde distantsil tegemine, õigupoolest õppimine üleüldse, ongi eelkõige õpilaste motiveerituse, vastutustunde, aga ka vastastikuse austuse ja usalduse küsimus,” leiab õpetaja.

Kuidas garanteerida, et õpilane on veebitunnis täie tähelepanuga õppimise juures? “Veebitunnis aitab tähelepanu hoida see, kui kõigil on kaamerad sees, sest kui näost näen, et muu tegevus on parasjagu käsil, siis saan sellele tähelepanu pöörata,” räägib Maarja-Liisa Vokksepp, kelle sõnul tuleb vahel ikka õpilast paar korda paluda, et pangu ta kaamera tööle. Mõnigi kord on talle seejärel ekraanilt vastu vaadanud unine koolilaps, käes pudrukauss või suus võileib. Selleks, et kogu klass töötaks kaasa ja oleks mõttega asja juures, esitab Maarja-Liisa neile tunnis palju küsimusi ja algatab arutelusid.

Märksõnad “põnevus” ja “praktilisus”

Olgu kontakt- või kaugõpe, lihtsam on teadmisi omandada siis, kui olemas tahe õppida. Kuidas õpilast motiveerida? Joana Jõgela püüab olla loov ja mitmekülgne, et õpilastel oleks tundi tulles põnev - ei tea, mis täna hakkab juhtuma? Keemiatundides on populaarsed katsed. Lisaks aitavad alati elulised ja ka natukene intrigeerivad näited või küsimused. “Miks on sidrunhappega mõistlikum katlakivi eemaldada kui söögiäädikaga? Kuidas saada kõige kohevamad pannkoogid?,” toob Joana mõned näited.

“Mulle tundub samuti, et tänapäeva noorte jaoks peab õpitaval olema praktiline väärtus. Ka abstraktsemaid ülesandeid saab mõtestada tegelikult nii lahti,” nõustub Maarja-Liisa Vokksepp.

Ta lisab, et hinded ei peaks tema ideaalmaailmas õpilast motiveerima, kuid individuaalne tagasiside on kindlasti heaks kannustajaks, sest nii näeb õpilane, et õpetaja on tema jaoks päriselt olemas. Kogemus näitab, et praegune põlvkond vajab seda väga. Kui on võimalik saada tunnustust või head tagasisidet, siis on suurem tõenäosus panustada. “Õpilasi motiveerib ka see, kui õpetaja ise näitab oma motiveeritust aine ja ülesannete suhtes, näitab seda, et iga õpilase edusammud ja ka mured lähevad talle korda. Kuigi õpetajatöös ei ole palk motivaator, kuigi see võiks nii olla, siis õpilased, nende head sõnad, säravad silmad, kui tunnis on tore ja kui neil läheb hästi – see on see, mis on mind iga aasta tagasi kooli toonud.”

Muutunud aeg ja muutunud õpilased

Videoloengud, veebitunnid, distantsõpe - see kõik pole enam tulevikumuusika, vaid õppesüsteem, mis võib osaliselt kehtima jääda ka siis, kui viirus kord lõplikult võidetud. Muutused toimuvad ja ka õpilased on tänapäeval teistsugused kui 30 või isegi 10 aastat tagasi, kinnitavad õpetajad ja tõdevad, et nad ei õpi ega õpeta enam samamoodi nagu 30 aastat just seetõttu, et lapsed, aga ka õpetajad on teistsugused. “Õpilaste keskendumisvõime läheb aina lühemaks, sellega tuleb tänapäeval arvestada,” kinnitab keemiaõpetaja Jõgela.

“Pragused noored on individualiseeritumad, kõrgema eneseteadlikkusega, võtavad rohkem riske, ootavad põnevaid väljakutseid. See tähendab, et kogu aeg peaks justkui põnev olema. Seda põnevuse vajadust on ilmselt loonud ka suur infohulk, (sotsiaal)meedia, igasugu muud põnevad võimalused, mida pakub nii offline kui ka online maailm, seejuures tuleb osata suures infohulgas eristada väär infot tõesest,” leiab Maarja-Liisa Vokksepp. Seepärast olekski tema hinnangul vaja rohkem arendada õpilaste meedia- ja digipädevusi.

See ei tähenda, nagu oleks raamatute ja lugemisoskuse arendamise aeg läbi. “Olgugi et lapsed võivad muutunud olla, sest tänase infohulga sees suudavad nad vähe päriselt keskenduda, on kärsitud, teavad, et aeg on väärtus, sest info tuleb kohe, nüüd ja praegu kätte saada, siis süvenemise ja keskendumise oskust tuleb kujundada. Seetõttu tulebki võtta aega lugemiseks, mõtestamiseks, mõistmiseks, et kohe ei tulegi tulemused. Tulemused nõuavad tööd pikema aja vältel,” selgitab noor õpetaja. “Lugemine, aga ka pikema aja vältel sooritatavad eri lahendusvõimalustega tööd kujundavad aeglast mõtlemist, mis omakorda arendab analüüsi- ja mõtestamisoskust ja ka seoste loomise oskust. Nii ei jää teadmised ka pealiskaudseks. Ja see on oluline. Nii 30 aastat tagasi kui ka praegu. Mulle just tundubki, et selles kiirustavas maailmas tuleks koolis tähelepanu rohkem pöörata aeglase mõtlemise arendamisele. Kõike ei saa kiiresti, ühe nupuvajutusega,” kinnitab Maarja-Liisa.

Vajame õnnelikku õpetajat

Pidevas muutumises olev maailm vajab särasilmset ja julget õpetajat, kinnitab Joana Jõgela. “Õpetajat, kes naudib ainet, mida ta õpetab ja tõesti särab. Klassi ees olev õpetaja on ju kõige parem mainekujundaja! Õpilased näevad õpetajaametit kõrvalt vähemalt 9 aastat, mõni 12 või lausa rohkemgi. Aga kui õpilane näebki terve see aeg, et õpetaja on entusiastlik, naeratab ja tõesti kiirgab positiivset energiat, sest ta ise armastab seda, mis ta teeb, siis usun, et palju rohkem noori inimesi mõtleks tulevikus õpetajakarjääri peale.”

Maarja-Liisa Vokksepp lisab juurde, et koolil on vaja rahulikku, vaimselt tervet inimest, kes ei kõnni läbipõlemise rippsillal, mis võib iga hetk murduda. “Ühiskonnal on vaja õpetajat, kel on päriselt aega ja võimalust läheneda igale omale õpilasele individuaalselt. Olla tema edusammude kõrval, pakkuda tuge ja õlga, kui seda on vaja. Kool ja ühiskond vajab oma ala eksperti, professionaali, ainealaselt pädevat inimest, kes on pidevalt valmis end kiiresti muutuvas maailmas arendama, täiendama, kohanema - seda näitas meile just seesama distantsõpe,” räägib Maarja-Liisa Vokksepp ning tõdeb lõpetuseks, et vaja on väärtustatud, tasustatud ja toetatud inimest, sest õnnelik õpetaja tähendab õnnelikku õpilast. “Õpetaja on eeskuju!”