Ööd on hullumeelsed ja päevadki pole paremad. Ma ei osanud üldse kahtlustada, mis selle põhjuseks olla võib, kuni ta suuremat last hammustas.

Peale seda piilusin suhu ja nägin, et üks hammas on tal lõikunud ja igemed on täiesti paistes punnitavate hammaste tõttu.

Miks ma ei tulnud varem selle peale? Eks ilmselt seetõttu, et mul pole kunagi sellist kogemust olnud. Suurema lapsega polnud kordagi paha tuju või virinat hammaste tulemise ajal. Tema puhul sain aru käitumisest, et nüüd on tal valus, mistõttu enne ööund sai valuvaigistava küünla ning hommikuks oli hammas lõikunud. Lisaks tulid suuremal lapsed hambad ka hiljem ning eeldasin, et beebi on sarnane. Kõik muud asjad on ju neil ühes vanuses tulnud: roomamine, käputamine ja istumine.

Vaid hammaste tulemine on teises taktis, nagu nüüd selgunud on. Seega olengi nüüd esimest korda elus olukorras, kus ka päevasel ajal tuleb anda lapsele valuvaigistit, sest muidu on kogu aeg üks nutt ja kisa. Isegi süüa ei taheta praegu ei rinda ega pudelit, sobib vaid näputoit või siis jahedam puder. Sooja toitu ei soovi beebi kohe üldse mitte. Kuna praegu on käimas ka mingi arengufaas, siis pean häbiga tunnistama, et ma ei mõelnud üldse, et lapsel võib valus olla. Ta on üldiselt olnud klammerduvam viimased päevad kui tavaliselt, eriti kui mina silma alt kaon. Seega arvasin, et kõik, mis toimub ongi seotud uue faasiga tema elus ning see pidev virin käib lihtsalt asja juurde.

Kui olin talle natuke valuvaigistavat siirupit andnud, siis vaatas mulle otsa see rõõmsameelne beebike ja oligi kohe selgus majas.

Müstiline, kuidas lapsed nii erinevad olla võivad. See hammaste valu on minu jaoks nii uudne ja veel harjumatum on see tuleku venimine. Arvasin ikka, et sups ja lõikunud, sest muud kogemust ju pole olnud. Nüüd pean tunnistama, et päris kahju hakkab ikka lapsest, kes seda valu taluma peab. Kui saaks vaid kuidagi muud moodi leevendada kui valuvaigistitega, siis oleksin väga õnnelik. Igemegeelidesse ma ei usu, sest need pole enda kasulikkust mulle kunagi tõendanud.