Viie Eesti ema hingeminevad lood emaduse varjukülgedest: mu esimene laps jääb ühtlasi viimaseks. Ärge survestage mind rohkem lapsi saama!

“Mulle olid kõrva jäänud lood, kuidas lapsesaamine näitab, missugused jõuvarud on sinus peidus. Mina õppisin hoopis, kui lödi ma tegelikult olen...” tunnistab Maria (34). Tema sõnul ei toonud praeguseks kahese tütre Roora - keda ema mõistagi piiritult armastab - sünd esile tema tugevaid külgi, vaid nõrkused.

Millest Pere ja Kodu märtsinumbris veel juttu, vaata SIIT

Maria ohkab tänutundest, et keeruline beebiaeg üha kaugemale jääb. "Tunnen, et minust oleks teise lapse planeerimine riskantne ja vastutustundetu. Mul on imetore laps, aga ma jäin beebiajal vaevu ellu."

Vabakutseline maalikunstnik ja illustraator Maria selgitab: “Ma olen tugevalt introvertne ja mul on vaja väga palju omaette olemise aega ja unetunde, et hoida oma sisemaailm korras ja teha oma tööd hästi. Üldiselt suutsingi sellisel moel elada… kuni lapse sünnini." See, mis juhus edasi, tuli halva üllatusena.

Oma hingepõhjani puudutava loo räägivad lisaks temale veel neli ema, kelle lood ütlevad selgelt: ei ole vaja survestada ja rahaliselt motiveerida saama kõiki naisi teist ja kolmandat järjest ning seda veel järjestikku. Oleks vaja hoopis riiklikult ja omavalitsuse poolt kõigile emadele-isadele pakkuda lihtsasti kättesaadavat tuge. Me kõik tunneme aeg-ajalt, et vanemlus käib meile üle jõu.