Kuid otseselt ei anta lapsevanemaks saades kaasa juhendit, et misasi see lapse heaolu on ja kuidas seda arengut tagada? Iga lapsevanem alustab seda teekonda erinevalt stardipositsioonilt, ootused tulemusteks on aga kõigile ühed – lapse heaolu olgu tagatud, parimad huvid arvestatud ja areng võimaldatud. Ma usun siiralt ja julgen ka oma üle 10 aastasele töökogemusele Maarjamaa Hariduskolleegiumis ja täna MDFT terapeuditööle tuginedes väita, et iga vanem soovibki oma järeltulijale tagada parimaid võimalusi arenguks, ta soovib oma last mõista, toetada ja suunata nii, et tema sirgumine teel täiskasvanute maailma oleks turvaline.

Räägime palju laste õigustest ja need ongi väga olulised, laste kohustused oleksid aga justkui kuskile kadunud. Millised on aga vanemate õigused nende õlule pandud vastutusrikka kasvatamise kohustuse täitmisel? Jääb mulje, et vanematel justkui olekski ainult kohustused ja lastel ainult õigused. Lastele tundub jällegi, et täiskasvanutel on rohkem õigust kui lastel.

Mäletan kui mu oma laps eelkooliealisena, ühel õhtul teatas, et tema ei ole nõus, et mina tohin talle öelda, mida me poest ostame, aga tema mulle ei tohi öelda, kas ma võin uued kingad osta või mitte. Olevat täiesti ebaaus, et täiskasvanud kogu aeg lapsi käsutavad ja lapsed ei tohi täiskasvanuid üldse käsutada. Mulle väga meeldis see avaldus, minu jaoks oli see märk lapse mõttemaailma ja ühiskonnatunnetuse avardumisest ja ka peegel mulle endale, kas ma olen ikka lapsele eakohaselt selgitanud, mismoodi raha minu pangaarvele saab ja mida me sellega teha saame ja mida mitte ning miks mõned asjad on täiskasvanute otsustada (mitte käsutada) ja millal ma saan lapsega otsuste üle nõu pidada ja millal mitte. Hiljem selgus, et see päev oli ka lasteaias üsna keeruline olnud, sest mängud ei tahtnud õigel ajal lõppeda ja õpetajatel oli tarvis lastele päevakava meelde tuletada. Kõik lahenes siiski rahumeelselt ja me meenutame seda õhtut kui mu lapse „iseseisvusmanifesti“.

Mida see lõik aga laiemalt tähendab... Minu jaoks seda, et lastel on õigus oma mõtete ja tunnete väljendamiseks ja arvamuse avaldamiseks nagu meil kõigil. Täiskasvanutel/lapsevaematel peaks olema oskusi neid kuulata ja erinevaid olukordi selgitada. Ja lapsevanematel ongi õigus teatud asju siin ilmas otsustada, arvestades seejuures lapse huvide ja vajadustega. Minu lapse vajadus sel õhtul oli saada ära kuulatud ja õnneks oli mul piisavalt aega, rahulikku meelt ja oskusi seda teha.
Aga kui mu tööpäev oleks olnud nii pikk, et mind poleks koduski olnud, kui laps uinub, kui mu oskused oleksid olnud sedavõrd piiratud, et ma poleks mõistnud, mis oli lapse küsimuse taga ja mu mured igapäevase toimetuleku üle oleksid olnud nii põletavad, et vähimgi märkus minu suunas oleks mu pahameele hoo käivitanud - siis oleks võinud minna hoopis teisiti. Ja väga tihti lähebki lapse ja täiskasvavanu vahel lugu hoopis teisiti.

Nii et siis „Lastele ei tohi midagi öelda ja nad teevad mis tahavad“? Pika Eesti kõige keerulisemalt käituvate lastega töötamise kogemuse põhjalt julgen küll öelda, et lastele saab ja tohib ja lausa peabki väga paljusid asju väga selgelt ja arusaadavalt ütlema. Kurb on kuulda, et täiskasvanud tunnevad, justkui ei tohi nad lastele enam nende kohustusi meelde tuletada ja üksteisega arvestavat suhtumist õpetada.

„Lastele ei tohi ju enam midagi öelda ega teha, kohe lähevad politseisse“ on üsna levinud nördimus, mida täiskasvanud kipuvad väljendama, kui mõni keerulisem olukord noorte inimestega on esile kerkinud. Siinkohal tekib mul küsimus, et mida see täiskasvanu siis soovib lapsele teha või öelda, et seejärel polisteid kartma peab? Selliselt üksteisega toimetades, et hirm on politsei huviorbiiti sattuda ei ole ükski suhe head koostööd soosiv ning vastastikused lahkhelid on kerged tulema.

Jah, aegajalt on väga keeruline noore inimesega ühele lainele saada, üksteist mõista ja öeldust aru saada. Väikeste inimestega on väikesed mured, pisut suurematega juba ka suuremad. Loo ajendiks olnud saates välja toodud noorte inimestega olid juba päris suured mured tekkinud ja arusaadavalt ka vanematel jaks, oskused ja usk iseenda võimetesse otsakorral. Jah, arusaadavalt, sest iga kord, kui vanem tunneb, et ta oma kasvatusmeetodiga lapseni ei jõua, et tema jutt ja hea sõna libiseb lapsest mööda, kasvab vanemas mure lapse pärast ja pettumus iseenda toimetuleku osas. Meenutan tänaseni valusat kogemust nõustamisprotsessis kus noore teismelise vanem oli valmis kohe lapse lastekodusse andma, kui keegi vaid võtaks ja kasvataks temast tubli kodaniku – „Mina enam ei oska“ oli ema kokkuvõte. Aga oskas küll, kuulas, võttis abi vastu ja üheskoos leidsime üles tema oskused väljendada armastust ja hoolt seades samal ajal piire ja kehtestades lapsele arenguks ning turvaliseks kasvamiseks vajalikke reegleid.

Mis aga toimub selle vanema hinges, kes suudab tunnistada, et ta ei oska enam oma vastusturikast kohustust kanda, seda on raske sõnadesse panna. Lapse suunamiseks, tema toetamiseks ja turvalise keskkonna tagamiseks on püütud teha kõike ja ikka ta libiseb vanemate sõrmede vahelt välja. Kui valus ja raske on minna õhtul magama, kui Sa ei tea, kus Su alaealine laps on ja kellega. Kui raske on vastata järjekordsele telefonikõnele öeldes, et „ma ei tea, miks mu laps täna koolis pole“, saades vastuseks „aga lapsevanem, see on ju teie kohustus....“ või korrakaitsjatele selgitada, et Sa pole oma last ööseks linna peale saatnud, ta lihtsalt polegi koju jõudnud. Ma ei oska hästi seda südamevalu kirjeldada, mida üks vanem neil hetkedel tunda võib, küll olen näinud, mismoodi see väljendub. Suure mure ja südamevalu väljenduseks on tihti aina uued püüdlused kinnitada oma lapsele, et „Sa oled oluline“, „ma armastan Sind ja muretsen Su pärast“. Kahjuks on nende sõnade välja ütlemine haiget saanule väga raske ja nii valivad paljud vanemad armastuse keeleks asjade soetamise, püüdes seeläbi kinnitada lapsele oma hoolivust.

Lapsed vajavad, et neile antud lubadused kehtiksid, et seatud piirid peaksid ja kehtestatud reegleid järgitakse – seda eelkõige eeskujuks olevate täiskasvanute/vanemate poolt. Kui te olete lapsega midagi kokku leppinud, olgu see õhtune ühine filmi vaatamine või lapse kohustus viia prügiämber välja, siis on oluline ka kindlaks jääda. Hommikuni esikunurgas ootav prügikott võib vanemale kerget ebameeldivust tekitada, kuid laps tunneb end väga vajalikuna ja õpib vastutama, kui ta ei saa kohustusest vabaks enne, kui see on tehtud. Täiskasvanul pole lapsele tema kohustuste ja ühiskonnas kehtivate reeglite õpetamiseks vaja palju muud teha, kui olla eeskujuks ja järjekindlalt toetada last hea sõnaga. Aga see toimub vaid siis kui suhe lapsevanema ja lapse vahel on korras. Vastastikune austus, võrdväärne suhtlemine, aktsepteerimine ja arvestamine on see, mida täiskasvanu lapsega suheldes igal hetkel saab lapsele õpetada.

Ja need ongi laste õigused, inimõigused, nagu emal ja isal ja vanaemal ja õpetajal ja lastekaitsespetsialistil ja bussijuhil jne. Mitte keegi, mitte kuskil ei ole lastele mingeid teistsuguseid õigusi andnud. Oleme vaid kokku leppinud, et lapsed vajavad oma õiguste teostamiseks rohkem kaitset, abi ja juhendamist. Ja nii nagu Sinu ja ka minu õigused, piirnevad teiste inimeste õigustega, nii on ka lastega. Minu õigus rusikatega vehkida lõpeb seal, kus algab Sinu nina. Ja iga lapse õigused piirnevad täpselt sama moodi iga teise inimese õigusega tunda end väärtuslikuna ja kaitstuna.

Tihti juhtub, et vanemad ei märka, et laps on neist eemaldunud ja endasse tõmbunud enne, kui lapse heaolu on ohtu sattunud. Igal õhtul oma tuppa sulguv teismeline on hea ja rahulik laps, kelle vanemal on aega oma töömuredega tegeleda ja igapäevaelu toimetusi teha.

Lapse jaoks muutub olukord keeruliseks kui kodused juhised ja laiemas ühiskonnas kehtivad reeglid ei ühti. Vanemad on last juhendanud, et ole viisakas, austa kaasinimesi, kuula, järgi, jaga oma asju jne. Sellise pagasiga mänguväljakule minev laps on väga üllatunud, kui tema kollane kallurauto esimese liivakoormaga mängukaaslatse poolt ka rikutud saab. Oma asju tuli ju jagada, aga et sellega võib kaasneda ka asjade kahjustumine, seda laps ei teadnud. Kurbus, pettumus, hirm = viha on emotsioon, mida laps võibolla polegi varem kogenud ning ammugi ei oska ta selle tundega toime tulla. Sellisest pealtnäha süütust liivakastimängust võib saada alguse kalkus, halvasti ütlemine, suur tüli. Ja lapse sees ka suur segadus, kuidas saab nii olla, et see mida ema ja isa on õpetanud, ei kehti? On hea, kui neil vanematel on oskusi ja teadmisi kuidas lapsele ka tunnete väljendamist, sealhulgas negatiivsete tunnetega toimetulekut õpetada. Kui neid teadmisi ja oskusi pole või puudub vanemal aeg, et päeval toimunud sündmusi lahti mõtestada, kasvab segadus lapse sees veelgi ning muidu nii nunnust lapsekesest võib saada mänguväljaku hirm, sest edaspidi ta ju soovib oma asju kaitsta, sünnipäevaks või jõuludeks kingitud autot ei saa lasta teistel ära lõhkuda.

Teismeliste puhul pole harvad olukorrad, kus klassipeole läinud noor tunneb, et ta ei kuulu siia, sest tema ei joo, ei suitseta, ei ropenda aga eakaaslastega tahaks ju suhelda, olla ka väärtuslik, võrdväärne ja austatud. Võibolla varem pole kõigi kohustuste kõrvalt (kool, huviringid, õpilasesindus) aega olnudki kellegagi sõbraks saada. Kuidas sulanduda gruppi. „Selliseid sõpru Sul polegi vaja!“ võib hooliv vanem öelda, teadmata, et lapsel polegi sõpru, ei selliseid ega teistsuguseid. Kuuluvustunne on aga üks põhivajadusi, mida me siin ilmas toimetades tunneme. Mida vanemaks noor inimene saab seda enam on arenguülesandeks ka vanematest eemaldumine, iseenese mina tunnetamine ja eakaaslastega samastumine. Ja ikka võrdlemine, nii enda võimete, oskuste, välimuse, kui ka perekonna võrdlemine teistega. See kõik mõjutab lapse ja noore arengut.

Ka meie, täiskasvanud, ei mõista kaasaegses inforuumis tihti õige ja vale piire, pole harvad need juhtumid, kus meie usaldust ja heatahtlikkust kuritarvitatakse erinevate kelmustega internetiarvarustes.

Lapsevanem võib teha kõik endast oleneva oma võsukese toetamiseks, suunamiseks juhendamiseks, kuid see ei pruugi olla piisav, et koduvälistele mõjutustele vastu saada. Ning pole ka võimatu, et lapsevanema enda ettevalmistus on teistsugune kui lapse parimate huvide arvestamiseks ja arengu toetamiseks vaja oleks. Tulevad ju lapsevanemadki oma lapsepõlvest, sel ajal omandatud oskuste ja teadmistega maailmakorraldusest, kehtivatest normidest ja väärtustest. Vanemate suhtlemis ja kohtlemisoskused pärinevad nende vanematelt ja kui me jäämegi süüdistama, et laps on kodu peegel ja vanemad, tehke oma lapsed korda, siis me väga kuhugi ei jõua.

Lihtne on hukka mõista, palju keerulisem on mõista, et kõike ära keelates me kedagi lõplikult ei kaitse ja lastele õigusi andes pole maailm veel sugugi hukule määratud.

Inimõigused ongi nagu inimeste vajaduste peegeldus ning need kehtivad nii laste kui vanemate puhul. Me kõik soovime ühte moodi elada turvalises keskkonnas, olla ära kuulatud, aktsepteeritud, austatud ja mis peamine, me vajame õigust eksida, õppida ja uuesti proovida. Laste juhendajateks ja suunajateks on täiskasvanud, kuid kes juhendab ja suunab kõige vastutusrikkamat rolli kandvaid täiskasvanuid- lapsevanemaid?

Vapper on see vanem, kes tunnistab, et ta enam ei oska, siis saabki kohalik lastekaistespetsialist või kooli tugivõrgustik appi tulla. Juba lastekaitsespetsialisti ametinimetuses sisaldub laste kaitsmise roll, samas on laste kaitsmisel ülioluline ka vanemate toetamine, on ju nemad esmased laste kaitsjad igapäevaelus. Oluline on ka siin, täiskasvanute vahel, luua abistav ja usalduslik õhkkond ning ühiselt mõelda, mismoodi aidata vanemat, kes tahab oma lapsele parimat. Abi küsimine ja selle vastu võtmine on julgus ja tarkus, sest ainult rumal arvab, et ta teab kõike! Kui lapsel valutab kuskil, siis ma helistan perearstile, kui laps ei oska mõnd koolitööd teha, siis ma kirjutan õpetajale ja kui ma tunnen, et ma ei saa enam aru, mis mu lapsega toimub, siis ma pöördun vastava spetsialisti poole. Oskus leida abi õigel aja ja seda ka kasutada on tänases maailmas võti lahendusteks igas valdkonnas, ka kõige tähtsamas – laste kasvatamises!

Abivõimalused:

• Laste kasvatamist ja vanemlust toetavate programmidena on Eesti kohalikes omavalitsustes kasutusel Imelised Aastad ja Gordoni Perekool. Lisaks on omavalitsustes kasutusel Pere lahendusringi juhendajad. Programm „Dialoog laste nimel“ on mõeldud lahkuminevate vanemate nõustamiseks, et lapsed ei saaks lahutuse käigus kahjustatud.
• Lapse riskikäitumise süvenemise ennetamiseks on kasutusel sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus, mis on kompleksteenus. Selle raames abistatakse last ja tema pereliikmeid läbi traumateadlike sekkumismeetodite, mille tulemusel väheneb riskikäitumine ja suureneb turvatunne.
• Tõsise riskikäitumisega noortele ja nende peredele on mõeldud mitmedimensiooniline pereteraapia (MDFT), mis aitab muuta noore käitumist ja suunata neid probleemidest eemale. Terapeutiline sekkumine on intensiivne ning tegeletakse korraga nelja dimensiooniga: nooruk, vanem, pere ja pereväline dimensioon (nt kool, sõbrad). Nimetatud erinevate programmide ja teenuste toel on võimalik abistamise protsessi intensiivselt kaasata laps ja tema pereliikmed ning töötada perekonna arengukriisidega ning aidata nendega toime tulla.
• Abi ja nõu saab küsida lasteabitelefonilt 116 111, ohvriabi kriisitelefonilt 116 006 ja vägivallast loobumise tugiliinilt 660 6077. Head nõu saavad lapsevanemad ka aadressilt www.tarkvanem.ee.