Loe, mis tundeid ja mõtteid on Liisis tööl tekkinud ja püüa end korraks tema kingadesse või õigemini sussidesse panna.

Kui mina oleksin Universumi direktor, siis ma teeksin nii, et kõik lapsevanemad veedaks kohustuslikus korras paar nädalat sõimerühmas...
... ei, päris ausalt kohe. Kui meil oli siin see vaidlus, et kas kasvatajad või õpetajad, siis jõuti järeldusele, et lasteaias on vist ikka õpetajad... ainult et sõimerühmas on tädid. Ja mul ei ole mitte midagi selle vastu, et ma olen paberitega tädi, ma lihtsalt vahel ei saa aru nendest ülikõrgetest ootustest, mis meiesugustele tädidele on.

Käin mina koolitusel, kus räägitakse tavapärastest asjadest. Lapsega tuleb luua isiklik kontakt, vaadata talle silma, sõlmida kogu rühmaga kokkulepped. “Aga kui mul on alla kolmeaastased, kellega see pole võimalik?” - “Oi, nii pisikesed ei peaks üldse lasteaias käima.”
Aga nad käivad. Ja vähe sellest, neid on ka kohal kindlasti kümme, sagedamini 12-14. Õpetajaid on korraga üks. - “Oi, aga õpetaja abi peaks ju ka aitama, õpetaja ei pea lastega üksi olema.”

Veelkord: me räägime sõimerühmast. Nad, teate, pissivad püksi. Ja põrandale. Neil on vaja mähkmeid vahetada ja osad neist ei söö just kõige puhtamalt, mis tähendab, et peale sööki on vaja pesta lauad, põrand, pudipõlled ja kaksteist pisikest põrsast. Nad ei istu riietusruumis viisakalt oma kapi ees nagu tulevased koolilapsed, vaid ronivad ringi ja kisuvad asju kapist välja ja katsetavad üksteise piire ja neil on külm ja palav ja pissihäda. Isegi kahekesi koos neid riietades läheb ühe rühmatäie peale kakskümmend minutit. Kaheaastased ei korista käsu peale tuba - selle ajaga, kui sa ühele näitlikult selgeks teed, kuidas mänguautosid kasti tagasi korjata, on teised pehmed klotsid mööda tuba laiali loopinud. Ja nii edasi ja tagasi.

Selle kõige juures tuleb tegeleda õppetegevusega. Ei, sõimerühma lapsed ei istu käsu peale laua taha ja ei hakka joonistama, nad KÕIK vajavad individuaalset suunamist ja sel ajal kui sa ühte suunnas, vajavad ülejäänud üksteist ka tähelepanu.

Individuaalsest tähelepanust rääkides. Lugesin hiljuti artiklit kokkuvõtva sõnumiga “jah, meil on tugispetsialistidest kriitiline puudus, aga südamega õpetaja suudab siiski oma tööd hästi teha”. Suudabki. Ainult et...

... südamega õpetajad põlevad ruttu läbi. Sul on rühmas laps, kel kolmeaastaselt ei lausu sõnagi. - “Aga perearst ütles, et kõik on korras.” Sul on rühmas laps, kes tasasel maal kõndides komistab oma jalgade otsa ning ei suuda trepist käia. - “Ei, meid ei ole küll kuhugi suunatud.” - Sul on rühmas laps, kes veedab pool päeva põrandal pikali kõrvu kattes või siis paneb tundide kaupa kaht klotsi üksteise peale. - “Ta nii väike alles, küll harjub.” Sul on rühmas laps, kes kõiki valimatult rusikaga peksab. - “Jah, emotsioonide reguleerimine ongi selles vanuses keeruline.”

Need näited ei käi ühekaupa, tavaliselt on rühmas mitu last kes vajaksid abi ja tuge... ainult et tegelema saab hakata aiarühmas, sest nad on ju väiksed ja all kolmeaastaseid ei diagnoosita (rääkimata sellest, et nad ei peaks üldse lasteaias käima.)
No ja rääkides täiesti tavalistest lastest, kes peavad lasteaias käima - neid on nimekirjas 18.

On neid, kes peavad õue minekuks panema sukapüksid alla ja neid, kellel peab pusa ära võtma ja neid, kelle kindad peavad olema jope all ja neid, kelle kindad peavad olema jope peal ja neid, kellele tuleb panna magamiseks mähe ja neid, kellele tuleb panna õueminekuks mähe ja neid, kellel on kodu ja lasteaiakombekas ja neid, kelle püksipõlv ei pea vett ja kellel on vaja sinna alla kilepükse ja neid, kes peavad saama magamiseks muusikat ja neid, kelle magamajäämiseks peab olema täielik vaikus ja neid, kes thavad hommikuti kümme minutit kallistada ja neid, keda ei tohi puudutada ja neid, kes ei kuule vaikset häält ja neid, kes hakkavad hääle tõstmise peale nutma ja ...

... meid on kolm. Kaks õpetajat ja üks abi. Me peame kogu seda infot meeles pidama, igale lapsele kaheksateistkümnest individuaalselt lähenema, kõik korras hoidma, kõiki muresid märkama, läbi vasktorude ja vastasseisude lastele abi ja tuge nõudma, vanematega poliitiliselt korrektselt suhtlema ja olema ühtaegu järjekindlalt ranged ning leebed kaisupallid.

No ei ole lihtne töö. Paluks järgmisel, kes mulle ütleb, et “ma ei saa aru, mida sa oma potentsiaaliga seal sõimes teed” arvesse võtta, et kõike eelpoolnimetatut teengi.

Tervitades
tädi Liis