Lugejakiri: kallis naaber, kui sind häirib, et mu lapsed on lapsed, siis palun koli ära!

„Minu asi pole küll võõraid lapsi kasvatada, aga see pole enam normaalne,“ kirjutab kortermaja alumine naaber järjekordselt mulle Messengeri, kui mu 4-aastane poeg on pärast lasteaiapäeva tund aega elutoas mänginud.

Jah, mitte päris lauamängu ja hiirvaikselt, aeg-ajalt ühest kohast teise liikudes ja natuke häält tehes, aga täiesti normaalsuse piirides, arvestades tema vanust.

Kolisime sellesse Tallinna kesklinna kortermajja poolteist aastat tagasi ja algusest peale oleme me alumisele naabrile probleemiks olnud. Üheski eelmises kodus me kedagi häirinud pole oma olemasoluga, siin aga käib pidev kurtmine, et „klaasid köögikapis klirisevad“ ja et ajasime nende beebi oma hommikuse lasteaeda minekuga üles.

Alguses võtsin naabri noomimist väga tõsiselt.

Alguses võtsin naabri noomimist väga tõsiselt, kordan seni lastele nagu püha mantrat, et toas joosta ja hüpata ei tohi. Kahe poja emana tuleb aga vahel ette hetki, kus minu jõud ja hääl laste mänguhoost üle ei käi. Aga pean siiski tõele au andma, et mu lapsed on üsna tavalised lapsed. Ja multikad ja nutindus ei ole meie peres sugugi võõras nähtus, seega on päeva jooksul pikki hetki, kus lapsed mitte mingit häält ei tee. Ja hiljemalt kell üheksa on meil iga päev vaikus majas. Alumist naabrit see siiski ei lohuta.

Peale viimast manitsust läbi Messengeri tundsin aga, et mina ei jaksa enam vabandust paluda ja lastega riielda. Kutsugu politsei, mõõtku detsibellid ära ja kui teeme rohkem häält, kui seadusega lubatud, siis jään trahvi ootama!

Mu lapsed on lapsed!

Minu lapsed on lapsed ja ma ei kavatse neid kinni siduda ega hirmutada kurja naabri kirjadega pidevalt! Oma kodus ei peaks lapsed vangid olema, vaid elama. Ootan põnevusega, et tema meie "tralli" pärast mittemagav beebi jõuaks sellesse vanusesse, et klotsitünn käest kukub või ta diivanilt sukeldumist harjutama hakkab. Ei tea kas ta siis mõistab, et tegu ongi normaalse osaga elust?

Muide, Tallinna kesklinna korteri hinna eest võiks osta eramaja soodsamasse piirkonda. Ehk peaks inimene, kellel iga ülaltkorruselt ja trepikojast kostev klõps harja punaseks ajab, mõtlema närvide puhkamise peale kusagil väikelinna eramus? Teise kortermajja ma tal muidugi kolida ei soovitaks – mine tea, ehk satub tema uueks ülemiseks naabriks mõni saksofonimängija või stepptantsija, kes armastab tööd koju kaasa võtta...