Avaldame raamatust katkendi, mis räägib sellest, kuidas lastele tänulikkust õpetada.

Kui teete nii, ei muretse te kunagi tänamatuse pärast

Kui tahate olla õnnelik, ärge muretsege tänulikkuse või tänamatuse pärast, aidake lihtsalt aitamise rõõmust.

Vanemad on oma laste tänamatuse üle juba kümneid tuhandeid aastaid nurisenud. Isegi Shakespeare’i kuningas Lear hüüdis: „Tänamatu laps salvab valusamalt kui meremao mürgihammas!“
Kuidas saaksid lapsed olla tänulikud, kui me pole neile seda õpetanud? Tänamatus on ürgloomulik nagu umbrohi. Tänulikkus on nagu roos. Seda tuleb toita, kasta, kultiveerida ja kaitsta.

Kui meie lapsed on tänamatud, siis keda me peaksime süüdistama? Võibolla iseennast? Kui me pole neid kunagi õpetanud väljendama tänutunnet teiste vastu, siis miks ootame, et nad oleksid tänulikud meile?

Pidage meeles, et lapsed kujunevad paljuski just selliseks, nagu me neid kasvatanud oleme.
Kui tahate kasvatada tänulikke lapsi, peate oleme ise tänulikud. Jätame meelde, et käbi ei kuku kännust kaugele, nad õpivad meilt seda, mida me neile oma käitumisega õpetame.

Näiteks järgmine kord, kui teil on kiusatus kellegi heateo väärtust laste juuresolekul maha teha, ärge tehke seda. Peatuge ja mõelge järele. Ärge öelge kunagi midagi stiilis „vaadake neid pajalappe, mille tädi Anni meile jõuludeks saatis – nende tegemine ei maksnud talle midagi“!

Selline märkus võib meile tühine tunduda, kuid ärge unustage, et lapsed õpivad kõigest. Parem öelge: „Vaadake neid pajalappe, mille tädi Anni meile jõuludeks saatis – nende valmistamine pidi võtma tunde! See oli temast nii kena! Kirjutame talle kohe kirja ja ütleme aitäh!“ Selle tulemusena võivad lapsed ise teadmatult õppida tänulikkuse väärtust.

Jaga
Kommentaarid