Väike Myy on vintske memm ja suure pere vanaema Rõugõ kihelkonna veerel: “Küllap on palju neid minuealisi, kes loevad mu targutusi ja muigavad, sest teavad seda kõike. Aga meil on kohustus oma järeltulijate ees. Kuidas teha moosi, kui suhkrut ei ole? Kuidas valmistada reha, kui seda poest osta ei saa? Kuidas pinnida vikatit, kui mõni isegi ei tea, mida see sõna tähendab? Püüan Epule vastates lähtuda just nendest oskustest ja teadmistest, mida oli vaja siis, kui kaubandus meile lihtsaid lahendusi veel ei pakkunud. Möödunud aasta ja koroonaaeg õpetas mullegi, et lihtsaid tarkusi tuleb alles hoida.”

Avaldame katkendi raamatust, mis laste maatööelust räägib. Epp arutleb sellel teemal, räägib oma lastest ja oma lapsepõlvest, memm aga räägib, kuidas tema ajal see käis.

Epp Petrone:

Mis on Sinu arusaam sellest, mis töid lapsed talus tegema peaks?
Nagu tead, elan igapäevaselt koos oma kaheksa-aastase Mariaga. Sageli on ette tulnud päevi, kus toimetan pimedani õues ja tal on kõht tühi. Panen ta sel juhul kaugjuhtimisel ametisse: hüppan korraks tuppa, annan juhendid, luban kümne minuti pärast kontrollima tulla… ja ongi kriis selleks korraks lahendatud, temal ka midagi juurde õpitud. Ta oskab oma vanuse kohta päris korralikult süüa teha!

Aga vanasõna „kel janu, sel jalad“ meie lapse puhul aiandusele eriti ei laiene. Ju siis pole piisavalt janu tekitatud. Ei lähe läbi idee, et tule aeda appi, siis kasvavad need herned ja kurgid suureks ja saad süüa. Mäletan ka oma lapsepõlvest, et rohimine mulle eriti ei meeldinud. Aga samas ma tegin seda, pidin seda tegema. Õppisin kahe käega rohima ja saan nüüd kiirelt töö tehtud, kui ette võtan.

Ja ma ei teagi, kumb võimalus on tulevikuks parem: tööle sundimine võimaliku trauma hinnaga või tööst võõrdumine?

Märkimisväärset abi saan Marialt loomade-lindudega. Nii nagu vanas eesti talus käis kaheksa-aastane karjas, nii veedab ka tema palju tunde oma päevas sisuliselt karjas, kuigi need elajad on küll suuresti aias kinni. Aga kui kusagil süsteemis on vesi otsas või kui keegi kiusab kedagi või kui keegi aevastab… Maria tuleb ja annab mulle sellest teada, mõningaid probleeme oskab ka ise lahendada. Küülikutel ei ole meil veesüsteemi – varsti tuleb, igal pool mujal on juba paagid, mida peab vaid harva täitma. Pikakõrvalistele mõeldud vanade konservikarpide täitmise eest vastutab meil seni Maria. Olen üritanud teda teha ka küülikuheina eest vastutajaks, see tundub parajalt eakohane, sületäis naati tõmmata ja jänestele viia, aga miskipärast läheb tal iga sületäiega alati nii pikalt ja kaasneb hala sel teemal, kuidas ta ei jaksa ega oska. Mul on lihtsam asi ise ära teha! Aga see ei ole vist õige lähenemine? Samas, kui on vaja tibusid või hauduvat mammat ühest kohast teise kolida või üle aia lendajatel tiivasulgesid kärpida või kassi hoida, kuni ma puugi välja võtan, siis on ta alati olemas ja huvitatud! Tunnen neil hetkedel ära iseenda lapsepõlve, loomaarstist papaga veedetud mälestused.

Vanemate tütardega on meil lood veel keerulisemad, hingelt pigem linnatüdrukud. Ei saa öelda, et neil lindude, loomade, taimede ja taluelu vastu huvi puuduks. Praegu näiteks käib nende kolme poolt ühisrindena minu mõjutamine, et võtaksime siia ühe kassipoja juurde. Ja küsitakse, kas võiks tikreid juurde istutada. Ma olen alati avatud sellistele aruteludele, sest minu meelest on see ideede realiseerimise võimalikkus üks maaelu plusse: tahan ja teen! Väga palju asju saab siin teha, mida linnakorteris ei saa.

Aga kuidas anda lastele edasi valikute tegemise teine pool ja tagajärg: vastutus? Ma ei tea. Kas seda peakski elu läbi oma valude õpetama? Ja kuidas õpetada distsipliini, millegi ärategemise võimet? Sain oma lapsepõlve vagude kõplamistest olulise oskuse, mis on kandunud ka
teisele elualadele: võta kätte, saa surnud punktist üle, tee lõpuni.

Kas meie uus põlvkond saab kusagilt selle oskuse, oma hüplikus ja pealiskaudses maailmas, kus rutiinse töö kohustusi on nii vähe?
Niimoodi võib targutama jäädagi. Üks on selge: tänase seisuga on minu peamine strateegia lihtsalt ise nautida seda, mida ma teen, ja igasugused ahvatlevad nutivahendid lapse silma alt ära peita. Maria tuleb siis õue küll, seltsi, kas või juttu ajama, ja vahel natuke rohib ka. Olen mõelnud, et ehk peaksin teda taskurahaga tööle motiveerima, sest olgem ausad: see oli minu lapsepõlvetööde peamine motivaator.

Vastab memm:

Mina kasvasin hellikuna ja õppisingi iseseisva elu käigus selgeks kõik tööd, toetudes lapsepõlvemälestustele. Oma lastega olin aga jännis. Ise alles õppisin tööd tegema ja mind polnud keegi sundinud, nii et ma tõesti ei osanud sundida. Kui ema vahel harva mind peenramaale kamandaski, appi rohima, siis muutus ta peagi närviliseks ja kihutas saamatu plika tagasi tuppa raamatu taha. Vähemalt see jäi meelde, et rohida tuleb kastetud maad ja püüda umbrohi koos juurega kätte saada.

Tänini ei püsi mul meeles, et marju puhastama võib kamandada ka lapselapse või saata teda loomadele rohtu kitkuma, püüan ikka ise kõik ära teha. Poeg tuletab vahel meelde: miks sa kõike ise teed, milleks sul lapselapsed on?

Aga tagasi aega, kui ma oma lapsi kasvatasin. Mu lastepere kasvas kiiresti viiepealiseks ja tahes-tahtmata tuli nad töödesse kaasata. Sundimisest polnud mingit tulu, ka rahaga motiveerimine sai peagi omavaheliste tehingute ja petmise allikaks. Palju mõjuvam oli kiitus, et kui lapsed seda tööd ära teinud ei oleks, ei oleks ma sellega hakkama saanud. Juba kolme-nelja-aastasena teadsid poisid, et kui nad kuurist kelguga mõned halud töölt tulnud emale kööki või vähemalt trepi ette veavad, saavad nad ohtralt kiita. Kui kaevuvänt jõukohaseks muutus, ei tassinud ma enam ühtki ämbrit, ainult lasin kiitusel tulla. Tõsi, teismelisena mindi kraaklema, kelle kord on kaevule minna. Kui siis vihaga ämbrid haarasin, et ise minna, võtsid poisid need mul käest, seadsid istumise alla ja vaidlesid rahulikult edasi.

Palju raskem oli neid motiveerida põllule – rohimine tõesti lastele ei meeldi. Lõpuks istusime ümber laua ja rääkisime suud puhtaks. Et ema teeb tasuta tööd pere heaks terve päeva. Kui iga laps vähemalt tunni päevas vaevaks võtab tööd teha, on ka emal rohkem aega muude asjade jaoks. Sellest oli mõneks ajaks abi. Kuni meeles püsis. Siis rääkisime uuesti!