Mida viskab pakendikonteinerisse keskkonnaminister Tõnis Mölder?
Valdkondi on erinevaid – keda huvitab majandus, keda ajalugu, kes kaldub hoopis autokapoti alla. Kuidas olete jõudnud keskkonna juurde?
Poliitikas, sealhulgas parlamendis ja kohalikus omavalitsuses, pead olema kõikide teemadega kursis.
Miks see teema teile oluline on?
Keskkond ja sellega seotud teemad on olulised ning muutuvad ajas aina olulisemaks. Koalitsioonileping on ambitsioonikas ja rohepööre on kindlalt erinevate poliitikate keskne teema. Keskkond ei ole pelgalt lopsakas loodus ja kiirevoolulised jõed, see on midagi palju rohkemat ning laiahaardelisemat. Sellest sõltuvad ka teised valdkonnad – majanduslikud, sotsiaalsed jpm. Tihti võib keskkonnateemade tähtsus olla alahinnatud, kuid õnneks tähtsustatakse keskkonda üha rohkem nii globaalselt kui ka kohalikul tasandil.
Kuidas on teie keskkonnahuvi aja jooksul arenenud?
Inimene õpib kogu elu ja eks loodushoiu hindamine ning selle väärtustamine ole oluline olnud kogu aeg. Loomulikult tekivad vanuse lisandudes ka teistsugusemad hoiakud ja olen minagi hakanud keskkonda suhtuma mitte enam kui iseenesestmõistetavasse. Adun, et ma ei saa keskkonnast lõputult võtta, vaid pean ka ise miskit vastu andma, panustama. Samuti olen üha enam hakanud nautima looduses viibimist, avastama erinevaid matkaradu jne. Hea on näha, et nüüdne noorem põlvkond tunneb üha rohkem huvi looduskeskkonna ja kliimapoliitika vastu. Meil on aktiivsed kliimanoored ja ministeeriumi juures tegutsev noorte keskkonnanõukogu. Selle generatsiooni kätes on muutusteks vajalik jõud.
Kuidas käitute ise – kas piimapakke pesete? Kui palju pöörate prügisorteerimisele tähelepanu?
Kindlasti saab olla eeskujulikum, aga prügisorteerimine, sealhulgas biojäätmete eraldi kogumine, pandipakendite eraldi kogumine ja ohtlike jäätmete prügilase viimine, on minu täiesti tavapärane praktika. Piimapakke ei pese, sest neid ei pea pesema – need tuleb lihtsalt tilgatumaks teha ja seejärel visata pakendikonteinerisse. Minu harjumused ei ole tulnud ministriametiga, vaid on olnud sees juba varem. Elementaarne on, et eterniiti lõkkesse ei viska ega lase veel terve hambapesu vältel niisama joosta. Kandmiskõlblikke riideid samuti suvaliselt ära ei viska.
Lisaks ei ole ma meeletu tarbija ehk teisisõnu suur poodleja, pigem eelistan kvaliteeti kvantiteedile.
Inimene on nii mugav, kui mugav tal olla lastakse. Seetõttu on riigil roll tekitada teistsuguseid mugavuslahendusi – selliseid, millest võidavad kõik. Pean silmas jäätmete äraandmise võimaldamise suurendamist, aga ka üleüldist teadlikkuse suurendamist.
Kindlasti aitab probleemile kaasa üldise teadlikkuse suurendamine. Kust ammutate infot? Kas vaatate dokumentaalfilme, loete kindlaid väljaandeid-raamatuid? Mida soovitaksite inimestel keskkonnaalaselt lugeda-kuulata-vaadata?
Telerivaatamiseks mul liiga palju aega pole, kuid on kindlad saated ja väljaanded, mida vaatan ja loen. Näiteks kodumaine „Osoon“ ning kodumaised loodusajakirjad. Loomulikult saan infot ka päevauudistest ja igapäevastest vestlustest ning eks nüüd üha enam ka oma maja inimestelt. Soovitangi neid samu infoallikaid, mida loetlesin. On oluline, et inimesed näeksid ja loeksid teaduspõhiseid lugusid, sest palju on ka erinevaid paanikat külvavaid alternatiivseid uudiseid.
Kuidas lisaks informeerimisele veel meie planeedi heaolu eest seista?
Inimeste haritus loodushoiu ja keskkonna teemadel on ülioluline. Mida varasemas eas me suudame lapsi loodushoiu teemal harida ja nende käitumisharjumust muuta, seda parem on inimese käitumismuster vanemas eas. Oluline on ka nügida inimesi pisut enda mugavustsoonist väljuma ja panna ühiskonda mõistma, et niimoodi enam jätkata ei saa. Pigem on küsimus selles, kuidas suudame motiveerida inimesi mõistlikumalt tarbima.
Milliseid nippe jagaksite inimestele, et nad elaksid iga päev jätkusuutlikumalt?
Tarbida vähem ja säästlikumalt ning propageerida rohkem taaskasutust. Üks asi ongi see, mida me teeme jäätmetega, kuid võti seisneb selles, et me neid üldse vähem tekitaks. Väldiksime arutuid emotsiooniostusid ja kui need siiski juhtuvad, siis tooteid võiks kasutada või uuele ringile saata. Mida ma ka kodus olen ise praktiseerinud, on katki läinud asjade parandamine. See võib olla ka üpris lõbus ettevõtmine ning, mis peamine, kui õnnestub, siis millegi ise korda tegemisest on suurem rõõm kui uue saamisest.
Kuidas näete meie planeedi keskkonda näiteks aastal 2051? Kas olete pigem optimist, pessimist või hoopis realist?
Mina olen alati pigem optimist. Kui liigume Euroopas ja maailmas seatud sihtidega konkreetsemalt edasi, siis on optimismiks põhjust. Siis suudame jõuda seatud kliimaeesmärkideni ja ka üleilmsete säästva arengu eesmärkideni. Oluline on inimestele teadvustada kliimamuutusi ja sellega seotud probleeme ning seda, et lahenduse võti peitub meie käitumises ja poliitikates.
