Isegi psühholoog andis alla | Ema: miski ei aidanud. Kuus nädalat kakamata on mu poja rekord...

"Meie laps oli tubli. Magas ja sõi hästi, kunagi ei vaevelnud gaasivaludes ja seedimine toimis nagu kellavärk. Aastaselt sain hakata teda potitama ja enamiku oma kakadest tegigi sinna. Sõbrad imestasid ja kiitsid takka, endalgi oli uhke tunne. Kahjuks muutus see edulugu košmaariks poja 1,5-aastaseks saamisel," räägib Tiina avameelselt suurest ja peret kaua piinanud probleemist.

Olin esimest trimestrit teise lapse ootel ja suutsin nõrkemiseni kehva enesetundega niigi vaevu lapsele pühenduda. Last käis paaril päeval nädalas hoidmas vanaema ja kõik toimis suurepäraselt. Siis tuli aga potistreik. Ei suurele, ei väiksele. EI potile.

Lohutasin ennast sellega, et ükski tänapäeva laps ei käigi potil selles eas. Küll jõuab. Perearst arvas samuti, et muretsemiseks pole põhjust. “Läheb lasteaeda, siis teistega koos õpib ära," arvas ta. Laps läkski lasteaeda 2-aastaselt. Ootasime kuu, teise, kolmanda. Potil käimise harjumust ei tekkinud. Piss tuli potti, kaka mitte.

Keegi meist ei osanud siis veel arvata, millise kohutavalt vaevalise ja ootamatult pika teekonna algus sellest streigist saab või kuidas päevas kümneid kordi püksi kakava lapsega hakkama saada. Eriti hulluks läks asi siis, kui poiss kakamise sootuks lõpetas...

Pika ja piinarikka loo valguses selgitab Confido lastearst ja allergoloog dr Mari Just, millal lapse seedimisprobleemidele tõsisemat tähelepanu pöörata, millal on tegu füüsilise ja millal psühholoogilise häirega ja kuidas selliseid olukordi ennetada.