Kristiina teab, et ühest küljest on laps ikka laps, kõnelgu ta eesti, vene või hoopis viipekeelt. Teisalt tuleb Heleni koolis töötades kasutada teisi metoodikaid ja nagu õpetaja Kristiina ise arvab - mõelda kastist välja. “Kohati on tunne, et peavad meeldima pusled, sest mõni õpilane oma erivajadustega ongi nagu piltmõistatus,” leiab Kristiina, “ Meie kooli õpetajad ei saa kinni jääda õpikusse ja töövihikusse, sest pidevalt tuleb käigu pealt olukorraga kohaneda. Isegi kui sa oled tunni ära planeerinud, võid vabalt klassi ees kogeda, et sinu kava ei tööta. Siis tuleb käigult ümber mängida. Eks see oskus tuleb ajaga.”

Fotograaf: Eiko Lainjärv

Tunnid, kus vesteldakse viipekeeles

Kristiina Vaikmets õpetab kuulmis- ja kõnepuudega õpilasi, mõlemale sihtrühmale kehtib oma õppesüsteem. “Kuulmispuudega õpilasi õpetatakse meie koolis kakskeelsuse põhimõttel ehk samaaegselt viipekeeles ja eesti keeles. Igas tunnis on ka viipekeeletõlk. Tõlgi ülesanne on minu jutt tõlkida viipekeelde ja õpilaste vastused eesti keelde,” selgitab Kristiina. Mõnes mõttes on tema õpilastel tööd tavakoolilastest rohkemgi. Kui tunnis õpitakse uue teemana Mesopotaamiat, peavad lapsed oskama seda sõna nii kirjutada kui viibelda. Kontrolltöid teevad kurdid lapsed kirjalikult, aga kirjavigadele vaatab õpetaja üldiselt leebema pilguga ega hakka hinnet alandama, kui just tegu polegi mõistete tööga. Koduseid ülesandeid ja tunni teemasid vastatakse ka suuliselt, lihtsalt jutustamine toimub viipekeeles. “Oluline on, et kurt laps oskaks end väljendada mõlemas keeles,” rõhutab õpetaja.

Kõneosakonnas on aga õpilased, kellel on probleem teksti mõistmisega või mõni keelel põhinev erivajadus - kogelus, düsgraafia, lugemisraskused jne. “Need tunnid toimuvad üldjoontes nagu tavaliselt tunnid, kuid õppematerjali tuleb tihti kohandada - tavalised õpikud ja töövihikud võivad jääda keeleliselt raskeks,” tõdeb Kristiina. “Ma ise nimetan seda situatsiooniks, kus on sul vaja jõuda punktist A punkti B, kuid selleks et erivajadusega õpilasega jõuda sinna punkti B, on vajalik teinekord läbi käia kogu ülejäänud tähestik. Vaja on loov olla ja vastavalt olukorrale kohaneda.”

Väike klass võimaldab õpilasi päriselt tunda

Loovust ja uudishimu peab õpetaja Vaikmets oma ametis hädavajalikeks omadusteks. Samuti huumorimeelt. “Iga laste ütlemist ei tasuks hinge võtta - nad on vahepeal filtrita. Mäletan hästi, kuidas ostsin kord endale uue kleidi, mille üle olin väga uhke. Panin selle tööle selga ja kohe esimeses tunnis ütles üks õpilane, et õpetaja sul on uskumatult kole kleit täna seljas. Noh, mis seal ikka - sai siis räägitud natukene sellest, mis on viisakus ja mida on mõistlik öelda ja mida on viisakas enda teada jätta,” naerab Kristiina. Talle meeldib, et klassid on väikesed ja tal on võimalik oma hoolealuseid päriselt tundma õppida - luksus, mida suures koolis õpetades pole, eriti kui tegu on ainetega, mida klassi tunniplaanis 1-2 korda nädalas. “Mulle meeldib ka see, et meie kooli on kõik õpilased jõudnud põhjusega, nende erivajadused on teada ja koolil on võimalik nende valdkondadega töötada ja õpilase nõrkusi parendada.”

Kristiina sõnul tulevad mõnikord uued õpetajad erivajadustega laste juurde väga kõrgete ootustega ja pettuvad seejärel. “Erivajadusega lapsed ei pruugi kevadeks teada iga fakti õpikust, aga on ka teisi olulisi väärtusi. Ja ootused tuleb hoida realistlikud,” kinnitab ta. Samas ei tohi tema sõnul hakata erivajadust kasutama ettekäändeks - näiteks õpilane ei saa õppida, sest ta ei kuule. “Pigem tuleb mõelda, kuidas saaks õpetada, mitte seda, miks ei saa.”

Iseseisvasse ellu teistsugust teed pidi

Koolipõlv on ettevalmistus iseseisvaks eluks, nii tahavad ka erivajadustega laste õpetajad anda oma õpilastele lisaks raamatutarkustele kaasa elus toimetuleku oskusi. “Meie ülesanne on õpetada õpilast oma puudega arvestama ja olema teadlik, mis on tema tugevused. Väga olulisel kohal on õpioskuste omandamine ja see, et õpilane oskaks tulevikus oma tegemisi organiseerida. Näiteks kurt noor ei saa lihtsalt niisama igalt poolt infot nagu kuulja. Meie kuuljatena tegelikult haarame oma kõrvaga ühe teadmise siit ja teise sealt. Kurt õpib enamasti uusi asju aga teadlikult õppides,” selgitab Kristiina Vaikmets.

Ühe või teise meele puudumine võib valikuvõimalusi kitsendada. “Raske kõnepuudega inimese jutt on võõra jaoks raskesti mõistetav, ta ei saaks ilmselt minna tööle reisikonsultandiks, sest seal tuleks iga päev palju suhelda. Küll aga on meie ülesanne teha selgeks tema tugevused ja seeläbi valdkonnad, kus ta saaks edukalt töötada.” Või on õpilasel raskusi kirjutamisega, tal on düsgraafia. “Tänapäeval leidub palju arvutiprogramme, mis teevad õigekirja kontrolli, kuid õpilane peab neid tundma ja oskama enda kasuks tööle panna.”

Kristiina kinnitusel on ka Heleni Koolil sama soov kui kõigil teistel Eestimaa koolidel: saata ellu ennastjuhtiv ja iseseisvalt mõtlev noor. “Meie noored on lihtsalt teistsugused ja me peame neile andma kaasa sellest lähtuvalt ka teistsuguseid oskusi-pädevusi.”

Rõõmuhetked on palgapäevad

Mõnikord tuleb õpilane kehvadest sotsiaalsetest oludest, mis võib lapse erivajadust süvendada. Õpetajatele tähendab see järjekindlat tööd ja seda mitte aasta-paar, vaid kauemgi. Muutused on nii visad tulema, et see paneb usu proovile. Ent Kristiina Vaikmets teab - need tulevad! Tal on kogemus keerulise taustaga lapsega, kel õppimine ei läinud ega läinud. Asja ei teinud paremaks ka pidev koolist puudumine. “Asi läks päris halvaks, aga me saime õppimisele vajaliku toe ja muutsime individuaalsete õppekavadega õppimise lapsele jõukohaseks,” jutustab Kristiina. Siis tekkis esimest korda ka eduelamus, mis omakorda motivatsiooni tõstis. “ Praeguseks on tegu väga püüdliku ja tubli õpilasega, kes tundides aktiivselt kaasa töötab. Hiljuti sai seesama kunagine murelaps ühiskonnaõpetuse kontrolltöös klassi parima tulemuse. “Ma olen ikka rõõmus, kui õpilane saab häid hindeid, aga see “4” oli kuidagi eriti väärtuslik. Seal taga on meeletu töö ja vaev. Sellised hetked on palgapäevad, nende nimel tasub tööd teha.”

Kristiina Vaikmets on veendunud, et ehkki vahel võtavad protsessid aega, on just õpetaja see, kes oma eeskuju ja tööga saab reaalselt oma õpilase elu muuta. Pealegi on õpetajal lõputult võimalusi endal õppida, areneda ja kõike seda oma tundides rakendada. Nüüd, kus Kristiinal on tunniplaanis mitu erinevat õppeainet, miksib ta need vahel kokku. “Tänu oma õpingutele informaatika valdkonnas olen näiteks katsetanud, kuidas ajaloo mõisteid õpetada robotitega. Või kuidas informaatikat saab õpetada ka edukalt ilma tehnoloogiata ja õuesõppe vormis,” kirjeldab ta. “Ma ei kujutaks ettegi, et õpetan iga tund, aastast aastasse ühtede ja samade materjalide järgi, et teeksin kogu aeg sama asja. Seadsin endale sel aastal väljakutse, et ma teen iga nädal tunnis midagi sellist, mida ma varasemalt ei ole teinud. Ja see on just enda jaoks, et kogu aeg ikka põnev oleks,” ütleb Tallinna Heleni Kooli õpetaja Kristiina Vaikmets.