"Ära...." ehk viis igapäevast väljendit, mida tegelikult oma lapsele öelda ei tasu!

“Need laused on meil justkui veres, sest meile öeldi nii ja enne meid öeldigi lastele nii. Aga praegu on teadlikkuse ajastu: tahame võtta minevikust parima ja luua paremat tulevikku,” selgitab Merit Raju.

Raju toob oma raamatus “Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi” välja viis väljendit, mida ta kunagi oma lapsele ei ütle. Miks? Säästmaks tema enesehinnangut, usaldust elu ja iseenda vastu. Mida siis lapsele öelda? Merit soovitab öelda: “Ma armastan sind just nii, nagu sa oled.”

1. “Mis sul viga on?”

“Kui ta väljendab ennast mulle ebamugaval või sotsiaalselt mitteaktsepteeritaval moel, ei tähenda see, et tal on midagi viga, et siin on mingi “viga”. See väljend on küll kusagilt täiesti sees, aga ma olen vist oma lapse seitsme aasta jooksul seda kasutanud kogemata (alateadlikult!) korra. Olen aga palju kuulnud seda kasutatavat ja mõelnudki, et ilmselt alateadlikult, automaatselt, järele mõtlemata. See pole mu meelest eriti toetav ega rahustav küsimus,” toob Merit välja.

Kuidas siis reageerida? Lihtne “Mis juhtus?” või “Aita mul aru saada, miks sa nii teed?” ja sageli Merit peegeldab ehk kordab, mida laps ütles. Siis ta saab pisarates noogutada ja tunneb, et on mõistetud. “Ma ei hakka siis kohe seletama, et ta on valesti aru saanud või valesti tundnud, vaid mõistangi. Hiljem rahulikus meeleolus selgitan, kui vaja,” kirjutab ta.

2. “Ära nuta!”

Nutmine, jaa, on väga ebamugav vanematele. Merit meenutab, kui oma beebi nutt tundus talle nii vali ning tal tõmbus häbist ja ebamugavusest sisemus kergelt kokku, kui see hetk tuli, kus ta kohvikus nutma hakkas. Sellegipoolest ei aita last kuidagi lohutada soovitus “Ära nuta”. Ta soovib ühendust, mõistmist.

Merit soovitab väga Aletha J. Solteri raamatut “Nutt ja jonnihood”. Raamatus on näide, kuidas laps hakkab nutma, kui talt mänguasi ära võetakse, aga nutab veel edasi, kui ta selle tagasi on saanud. See tähendab, et lapsel on emotsionaalne valu, mis tahab mõistmist, ning selle vabastamine nutuga võtab aega, isegi kui olukord on juba lahenenud lapsele sobilikult. Ja selle pärast tulebki seda nuttu lubada, et see emotsionaalne valu saaks välja ja lõpetatuse. Pisaratega väljuvad kehast ka stressihormoonid.

Lohutus on sageli füüsiline. Võttes lapse sülle. “Ma tean, et kui ta poksib, on seda väga raske teha, aga raamatus seda ikkagi soovitatakse. Et ka kõige märatsevam laps tahab tegelikult ühendust, armastust, tunda, et kõiki tundeid on lubatud tunda ja neid võib väljendada,” selgitab Merit.

“Ära nuta” paneb nagu tunded kinni. Nagu neid ei tohiks tunda ja väljendada. Tegelikult tundeid tohib tunda ja väljendada, isegi kui see on juuresolijatele ebamugav.

Merit toob näiteks, et tema võtab lapse sülle ja ütleb: “Jah, ma mõistan sind.” Muidugi, kui nutt kestab kauem, hakkab millalgi ka lohutama stiilis, et see paraneb varsti ära või et kõik käituvad erinevalt ja sa saad ikkagi naabripoisi sünnipäevale, ta oli lihtsalt vihane ja ähvardas mittekutsumisega vms.

3. “Sa oled saamatu/rumal...”

Laste alateadvus on avatud kuni umbes kuuenda eluaastani, nende aju on sisuliselt hüpnoosiseisundis. Oma vanemaid usaldavad nad 100%. Kõik, mis me neile nende endi või teiste või elu või maailma kohta ütleme, läheb seega otse nende alateadvusse, n-ö kõvakettale. See saab täiskasvanuna nende hääleks peas (ma ei peaks seda tegema, ma olen ju saamatu jne) ning hakkab määrama nende õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. See on sugestioon, sisendus. Lapsevanemate sõnadel on suur kaal. Liiga suur, et neid teadmatult, automaatselt puistata.

“Selle asemel ma ütlen, et sul on kuri käitumine. Mitte sina ei ole kuri, vaid sul on kuri käitumine. Eristan lapse ja tema käitumise,” selgitab Merit.

4. “Ära kuku... ära jookse... ära roni... ära ole nii lärmakas...”

“Püüan oma last mitte piirata. Et las ta ise mõistab, et jooksmiseks on liiga libe. Või kui ta puu otsa ronib, püüan pigem sõnastada “Hoia kinni” (mitte: ära kuku), et programmeerida positiivset tulemust,” selgitab Merit.

Ta lisab, et tema lapse eneseregulatsioon väga tugev ja ta on pigem liiga ettevaatlik. Nii et teda tagasi hoida pole emal eriti olnud tarviski, aga iga kord “ära” öelda soovides mõtleb ta korra järele, kas tahab just nii seda sõnastada. Kui seda on vaja öelda, on erinevaid viise. Näiteks et meie kodus (restoranis, külas...) nii ei tehta.

“Kasutan ka “stopp” ütlemist, mis on siis selge konkreetne piir. Näiteks kui ta tahab kassi kiusata või midagi, millele tuleb kohe piir panna. “Ära” tunduks mulle sellises kohas näägutamisena, mida ta ei pruugi arvesse võtta,” kirjutab ta.

5. “Vaata, Miikaelil (või kellelgi teisel) on müts peas!”

Kui lähemalt vaadata, on võrdlemine üks üpris hirmutav asi, mida me vanematena vahel lihtsuse huvides kasutame. Vaata, Miikaelil on müts peas! Vaata, Paulil on juba söödud! Vaata, kui suure portsu putru Liisa võttis!

“Kõik lapsed on erinevad ja me jääme erinevateks ka täiskasvanueas. Ja pole mingit mõtet püüda oma last koolitada võrdlejaks, kes hiljem vaatab, et näe, naabril on suurem maja, läikivam auto või noorem naine,” kirjutab Merit.

“Kasutan võrdlemist võimalikult teadlikult – enamasti mitte, aga tõesti vahel riietumisega. Võtame aega, et pisut aknast välja vaadata, et mis riietuses sügiseti käiakse. Ja ma selgitan, et see on ilmaga kooskõlas. Küsin, mis laps arvab. Minu laps läheks igale poole lühikeste varrukatega suurema osa aastast. Ja ma olengi lasknud tal minna. Et ta tunneks oma nahal (mitte välise võrdlusena naabripoisiga), et lühikeste pükstega on novembris jahe, ja teeks ise oma kogemusest järelduse, et pikkadel pükstel on mingi mõte ikkagi sees. Olen lugenud, et külmetumine haigeks ei tee, ja see pole meil nende eksperimentide pärast ka juhtunud.”

Merit ütleb, et tema laps on viieaastasest saadik vahel temalt küsinud: “Kas sina tead minu keha paremini kui ma ise?” Siis peab ema pean alati tunnistama, et ega ei tea küll. “Aga kogemus, elutarkus!? tahaks ma hüüda. Aga ei hüüagi, midagi selgitan veel ja ülejäänu jääb juba tema otsustada,” kirjutab Raju.