Millalgi 7+ nädalal läksin lõpuks haiglasse tilguti alla ka. See oli siis, kui ma juba umbes viis päeva polnud suutnud midagi süüa ja vesi ka sees ei püsinud. Seekord piisas ühest korrast ja juba läks palju paremaks. Aga mitte heaks. Oksendasin ikka palju ja jõudu polnud, kogu aeg oli paha. Paremaks hakkas minema 15. või 16. nädala paiku, aga mitte nagu heaks, vaid vedi paremaks, nii et iga päev ei oksendanud. Ssee oli juba võit. Aga iiveldas ikka.

Vaimselt kurnatud

Teine trimester tõi endaga kaasa aga hoopis teistmoodi raskuse. Ma olin vaimselt täiesti kutu.

Järsku tekkis nii hull jõetus ja väsimus, lisaks tujutus, midagi teha ei tahtnud. Vereanalüüs oli korras, mis tähendas, et probleem oligi vaimne. Ega see koroona ei ole mulle hästi mõjunud. Minu raseduse pärast (aga ka sellepärast, et me tõesti mõistame, et olukord on halb ja igasuguste kontaktide vältimine on vajalik ja ainult nii on lootust, et asi paremaks läheb) oleme hoidnud distantsi peaaegu kõigist oma lähedastest.

Oma vanemate juures käime ainult õues ja siis ei mingit kallistamist vms. Lapsest on eriti kahju. Mingi hetk ta muudkui küsis vanaema-vanaisa järele. Korra sõitsime mu vanemate kodukandist mööda ja Nete hakkas autos lausa nutma ja vanavanemate järele küsima, tundis koha ära ja nii tahtis külla minna. Mu süda lihtsalt... nii kurb.

Igatahes on vaimselt väga raske olnud ja mul on sellepärast nii hullud süümekad olnud. Ma ei saa öelda, et ma naudin rasedust. See on minu jaoks kõike muud kui ilus kulgemine ja õnnis ootus, et beebiga üks hetk kohtuda. Ja see kõlab võib-olla halvasti, aga nii on. See aga ei tähenda, et me seda beebit ei ootaks või ei armastaks. Vastupidi! Ta on nii oodatud ja tahetud, aga minu keha jaoks on rasedus pigem koorem ja mul on sellega raske toime tulla, kuid oma lapse saamise nimel teen seda muidugi. Õnneks on mul Jander, kes teeb omalt poolt kõik, et mul vähegi lihtsam oleks!

Hetkel maadlen ma peamiselt kõrvetistega, paar viimast nädalat ka juba sümfüüsivaluga, nüüd ka öine pidev ärkamine, silmanägemine on halb, väsimus, imelikud kõhuvalud ja kõigele sellele lisaks pidev hirm, et äkki kordub sama, mis Janettega ja beebi sünnib liiga vara. See on väga kurnav. Iga teistmoodi tunne või valu paneb muretsema, üle mõtlema. Õnneks on mul väga mõistev ämmaemand ja olen ka arsti jälgimise all ja kõik paistab siiani väga hästi, aga Netet oodates oli ju ka kõik justkui hästi… kuniks enam ei olnud.

Selleks, et iseendaga toime tulla ja mitte päris hulluks minna, käin ka nüüd raseduskriisi nõustaja juures. Olen kaks korda käinud ja sellest on juba abi olnud. Esimene kord ma suures osas nutsin, teisel korral õppisin üht rahunemistehnikat. Igatahes on see mulle vajalik olnud ja ma julgustan kõiki, kel vähegi rasedusega seoses mingeid hirme või muresid, abi küsima. Ma tean nüüd tagantjärgi, et oleksin juba peale Nete sündi pidanud asjaga tegelema, siis oleks ehk praegu ka kergem.