Nimelt on meil selline reegel, et kui kõik hommikused protseduurid tehtud, siis ma avan talle tahvli. Selle parooli teame vaid mina ja mees. Seejärel kadus preili oma tuppa. 4-aastane poeg kasutas kohe võimalust ning sättis end teleka ette – see on meie peres hetkel ainus seade, millel parooli pole. Mina tuuseldasin koristada.

Idüll? Kaugel sellest.

Teleka vaatamine pole meie noormehe jaoks pelgalt istumine ja ekraani jälgimine, vaid samal ajal ka multika/saate matkimine. Niisiis samaaegselt vaatamisega jookseb ja hüppab ta toas ringi, rallib autodega ja teeb kõike muud võimalikku. Antud tegevused aga häirisid meest. Mitmeid kordi kuulsin väljendeid: ÄRA hüppa, ÄRA jookse, ÄRA karju, ÄRA kolista!

Mingil hetkel sai mul sellest keelamisest küllalt ja otsustasin, et meest ma ei õpeta, kuid proovin ise sel päeval hakkama saada sõnadeta "ära" ja "ei".

Ülejäänud päeva püüdsingi oma lauseid väga teadlikult formuleerida.

Raske, jube raske.

"Ei" on üks väga tülikas sõna, millest mööda pääseda. "Ära" on palju lihtsam vältida. Sageli pidin mõtlema, kuidas ja mida ma ütlen. Tundsin end kui algaja võõrkeele kõneleja, kes esmalt mõttes kõik sõnad ritta seab, seejärel alles välja ütleb. See võttis kohati aega.

Sellel mõtlemise ja sõnade seadmise hetkel olid omad plussid. Juhul kui enne lause moodustamist olidki tunded üle keenud, siis eituse vaba lause välja ütlemise ajaks olin juba rahunenud ning sain tavapärasel toonil lapse poole pöörduda.

Siin on mõned näited tavapäraste keelamiste asenduseks, mida kasutasin:

Ära hüppa - Stop! Hüppamine tekitab lärmi, see segab naabreid.
Ära karju - Räägi vaiksemalt/Ma kuulen sind ka siis, kui sa vaiksemalt räägid/Mul hakkavad kõrvad valutama, kui sa karjud.
Ära jookse - Kõnni.
Ära pitsi vett üle vanni ääre - Kui vesi üle vanni ääre läheb, pead pärast ise põranda ära kuivatama.
Ei tohi puutuda - Las olla!
Ei löö - Mis juhtus? Ma näen, et teil on tüli?

Need on vaid mõned konkreetsed seigad, mis mul sellest päevast meelde tulevad.

Ärade ja eide vältimisest olulisem oli positiivne tulemus.

"Räägi vaiksemalt!" - selgus, et laps räägibki vaiksemalt. Mis sest, et vaid lühikest aega, kuid ta võttis mind kuulda ja reageeris minu palvele.

"Kui sa vett üle vanni ääre pritsid, pead selle pärast ise ära kuivatama" - ja noormees vajus nii vaikselt vette istuma, et pidin naeru tagasi hoidma.

Toimib! Need kõik soovitused toimivad, mida erinevates raamatutes kirjutatakse, gruppides räägitakse.

AGA... (alati on kuskil ju aga!) selle jaoks on vaja aega. Vaja on seda aega teadlikult võtta, et katkestada oma pooleliolev tegevus, mis on minu jaoks kõige keerulisem, minna lapse juurde, püüda ta tähelepanu, olla tema tasandil ja öelda talle rahulikul toonil: "Räägi vaiksemalt".

See võtab tegelikult ju vaid hetke, kuid enamasti saab mu egoism minust võitu ja ma hõikan oma soovi üle õla mööda minnes.

Pikk maa on veel minna, sest vanad harjumused on visad kaduma. Õnneks mul on pikalt aega praktiseerida, sest noormees on alles neljane ja tütar kaheksane. Eks näis, mis väljakutseid lisaks eidele, äradele ja ego taltsutamisele veel ette tuleb. Kõige olulisem on aga, et ma ise tahan enda stampkäitumist muuta ja see pühapäevane päev andis selleks ideaalse tõuke.