Elame tupiktänavas ja õnneks meiekandis liiklust pole. Küll on aga õues palju lapsi ja lastega koos käivad hõiked, kilked, kisa. Hüppamine, trampimine ja jooksmine. Lapsele seletad ikka ju, kuidas käituma peab, aga mänguhoos nad sageli unustavad. Lisaks pole lastel ja filtrit vahel, mis tähendab teinekord lõputu arv piinlikke seiku, kui laps järsku naabrilt küsib: “Miks sa nii paks oled?” Lapsed ei esita seda küsimust halvustavalt. Neid huvitab, miks ühed on paksemad kui teised.

Alles hiljuti pidas mul laps kinni ühe ratastooliga liikuva isiku ja küsis tema käest, miks ta ei kõnni. Olin valmis juba hullemaks kui kuulsin, kuidas too inimene võttis aega ja seletas lapsele ära. Enamasti ei vaevu keegi. Ikka käratatakse küsimuse vastuseks või ignoreeritakse minu suunas vihaseid pilke saates.

Inimesed on justkui unustanud, et nad on ka kord lapsed olnud, ka neil polnud lastena taktitunnet ega filtrit. Keegi ei taha ju, et vale küsimuse peale noaga antakse või keset mängu püssiga sihtima tullakse.

Lapsed on ka inimesed, kuigi suured kipuvad seda sageli unustama. Nad on täidetud imelike ja kohatute küsimustega, mis on esitatud uudishimust tingituna ja mitte seetõttu, et teha haiget ja ära panna. Oma küünilise ja halvustava suhtumisega õpetame lastele, et selline käitumine on standard. Last noaga lüües õpetad pigem seda, et vägivald on okei. Selle asemel aga tuleks lastele selgitada ja meenutada nende käitumist. Kui lapse endaga ei anna mõistlikult suhelda, siis lapsevanema poole pöörduda.

Vägivald pole kunagi lahendus olnud. Vägivaldse eeskuju andmine pole kunagi olnud eduka tulemusega, halvustav suhtumine pole kunagi positiivseid tulemusi andnud. Küll aga annab positiivseid tulemusi kannatlikkus, rääkimine ja aja pühendamine lastele. Niiviisi nad õpivadki seda, kuidas käituda ja kuidas mitte. Milliseid küsimusi tasub esitada võõrastele ja milliseid mitte. Seniks aga tekib tõesti tunne, et inimesed on lihtsalt hullumas ja turvalisem on koputuse peale mitte ust avada.

Jaga
Kommentaarid