Näiteks Ghanasse esialgu reisides ja hiljem aastaid seal elades, ei kasutanud ma ei enda ega laste peal ühtegi ennetavat meetodit, vaid eelistasin tegeleda probleemiga siis, kui see tekib ja ravida.

Nimelt on näiteks Malaarial olemas tõhus ja toimiv ravi. Koroonal konkreetset ja tõestatud ravimeetodit ei ole. Aga ma ilmselt lootsin, et selleni jõutakse enne kui vaktsiinini. Ei jõutud.

Ootamatu kõne

Kuna ma ei kuulu riskirühma, ei ole ka ei meditsiinitöötaja ega õpetaja, uskusin ma, et olukord, mil pean Covid-19 vaktsiini suhtes otsuse vastu võtma, ei puuduta mind niipea.

Aga eelmine neljapäev sain kõne Tallinna Vangla Pärnu Kriminaalhooldusosakonnast, kus olen vabatahtlikuna tööl. Kõnes uuriti, kas soovin AstraZeneca vaktsiini.

Jah, seda sama, mis Tartus need õpetajad pikali pani.

Kõnes mainiti, et kui “Jah” ütlen, siis võib juhtuda, et saan vaktsiini juba paari nädala pärast, aga täpselt nii minna muidugi ei pruugi. Okei, vähemalt natukenegi lisaaega, mõtlesin endamisi, kui kõhkleva “Jah”-sõna andsin.

Ühelt poolt sain aru, milline suurepärane võimalus oli mulle seoses vabatahtliku töö tegemisega sülle kukkunud, teiselt poolt oli kabuhirm, sest minu jaoks oli see liiga vara. Jah, ma tahtsin näha, kuidas vaktsiin ennast turul tõestab ja teiste peal toimib esmalt. Isekas, ma tean.

Aga ei olnud siin mingit paari nädalat. Juba järgmine päev helistati Pärnu Haiglast ja pakuti laupäevaks ehk järgmiseks päevaks esimese süsti kellaaeg. “OMG!”

AstraZeneca oli minu jaoks tegelikult just nende eelistatud vaktsiinide hulgas. Selle olin enda jaoks juba varem välja mõelnud. No, lihtsalt ei tahtnud seda “kõige esimest”. Minu tervist ei kontrollita võidujooksu abil. Lisaks on AstraZeneca säilitamistingimused leebemad, kui näiteks Moderna ja Pfiseri vaktsiinidel. Ehk siis ütleme nii, et ma usaldan ravimifirmasid küll, aga võib-olla ma ei usalda vahelülina toimivaid transpordifirmasid piisavalt. Kas nad on ikka suutnud vaktsiini transpordi käigus kogu aeg garanteerida temperatuuri -70 kraadi? See on päris karm tingimus ja Eestis on ju teada mitu juhtu, kus vaktsiinidoosid tuli ära visata valedel tingimustel säilitamise tõttu.

Aga kui palju on sisse süstitud neid doose, mis näiteks transpordi käigus on kõikunud erinevate temperatuuride vahel? Seda me ju ei tea.

No vot! Aga seevastu AstraZeneca nõuab tavalist külmkapitemperatuuri ja seetõttu on tõenäosus, et miskit transpordi käigus untsu võis minna, väiksem.

Kõrvalnähud

Kõrvalnähtudega olin tuttav. Olin lugenud seda artiklit Tartu õpetajatest ja guugeldasin ning lugesin enne vaktsineerima minemist netist läbi ka ravimi infolehe. Ma neid kõrvalnähte väga ei kartnud.

Ma kartsin süsti ennast. Ma ei tea täpselt, mis teema mul sellega on, aga ma olen terve elu paaniliselt kartnud süstimist ja vere võtmist. Või noh mis iganes nõelaga tehtavat protseduuri. Seega jah, akupunktuur võib tore asi olla küll – aga mina seda mitte kunagi näiteks ei proovi.

See süst oli aga vist maailma kõige vähem valusam süst üldse. Hea, et arst ütles “Nüüd ma torkan… ja nüüd võib natuke kibe olla” – muidu ma ilmselt poleks arugi saanud, mida ta seal täpselt susib, sest vaadata ma ju ei julgenud.

Õhtul elukaaslase vanemate pool jätsin saunas käigu vahele. Istusin niisama sauna eesruumis ja jõin alkoholivaba õlut, aga lavale ei roninud. Seega jälgisin ettekirjutusi nagu kord ja kohus.

Hilisõhtuks aga olid kohal külmavärinad. Mingi hetk taipasin kraadida ja sain aru, et need polnud mitte külmavärinad, vaid hoopis kõrge palavik. Külmatunne käis lihtsalt selle juurde.

Kui kõrge palavik – no vot seda ma täpselt ei tea. Elavhõbeda kraadiklaasi hoidsin peaaegu 10 minutit ja see näitas 38.8. Täitsa usutav tundus.

Siis proovisin digitaalsega – aga see ei hakanudki piiksuma. Mingi hetk piilusin – ja siis näitas 39.1. Sain aru, et ta pole piiksunud kuna temperatuur pole veel käes. Hoidsin siis edasi – minutid möödusid – piiksu ei tulnud. Kontrollisin ja selgus, et kraadiklaas oli vahepeal pildi tasku visanud. Nojah – ju talle siis nii suuri numbreid poldud õpetatud.

Järgmine päev sain teada, et see konkreetne digitaalne näitab alati 0.4 kraadi vähem ja see 0.4 tuleks siis mõttes lõpptulemusele juurde liita. Nice!

Seega võis mul olla laupäeva õhtul palavik 39.5 või pisut üle selle – täielik sportlik huvi oleks olnud teada saada, et palju siis tegelikult.

Võtsin Paramaxi sisse ja kobisin magama. Kuhjasin endale kolm tekki peale, sest nii kuradima külm oli ju. Mingi aeg hiljem tuli elukaaslane järgi ja mõtles, et võtab kaissu ja soojendab nii mind, aga ta oma 36.6ga mõjus mul seal kõrval nagu üks korralik jääkamakas. Umbes sama sama kõle tunne oli, nagu siis, kui ta mind peale jääsuplust kallistab.

Muid nähte, nagu mingi oksendamine ja sellised asjad, mul ei tekkinud.

Hommikul oli palavik 38.0. Võtsin Paramaxi sisse ja loobusin edasistest kannatustes. Uskumatu, kui ilusaks võib elu teha 500 mg Paracetamoli.

Täna, esmaspäeval, 1. märtsil neid ridu kirjutades on enesetunne nii hea, et ma ei saagi aru, et oleks nädalavahetus kuidagi teistmoodi möödunud.

Juba eile õhtul oli tegelikult päris hea. Veidi vaevas väsimus ja sai tehtud üks kesklõunane powernap tasandamaks seda unevõlga, mis öösel värisemise arvelt ilmselt oli tekkinud.

Mul oli laupäeva öösel vastu pühapäeva lihtsalt mingi selline aeg, kus ma ei suutnud otsustada, et kas tekiga või tekita, ja kui tekiga, siis täpselt mitme tekiga… – hommikuks olin igatahes suutnud 2/3 tekkidest voodi kõrvale maha lükata.

Aga see palavik ja väsimus – see olen ainult mina. Ja no need Tartu õpetajad ja veel mõned. See ei ole 100% kõigil nii. Näiteks kolleegil kriminaalhooldusest ei olnud mingeid kõrvalnähte. Ja ühel mu elukaaslase tuttaval, kes päev enne mind käis, polnud ka suurt midagi – väike süstekoha lihasvalu ja palavik 37.3.

Selle postituse eesmärk ei ole kedagi vaktsineerima suunata ja veel vähem olen ma huvitatud laskumast vaidlustesse igasuguste vaktsiini eitajatega. See on igaühe individuaalne otsus ja ma austan ka kõiki, kes on teinud või teevad teistsuguse valiku. Ma tean, et minu sõprade hulgas on omajagu ka teisitimõtlejaid.

Mina räägin vaid oma kogemusest ja enda mõtetest sellega seoses. Ja mina leian, et igal juhul valin 1-2 kehva enesetunde päeva selle asemel, et langeda koroonaviiruse ohvrina intensiivravisse.

Just nimelt AstraZeneca vaktsiini tõhususeks peetakse 60%, aga selle tõhususeks raskete haigusjuhtumite vastu, mis nõuaks haigla sekkumist, on kliiniliste katsete tulemusena saadud 100%.

Ehk siis jah, esineb kuni 40% tõenäosus, et kui ma puutun koroonaviirusega kokku, ma siiski saan selle haiguse – aga sellisel juhul põen ta läbi, nagu kerge külmetuse, ja ei vaja suuremat sekkumist. No minu meelest päris hea diil 1-2 palavikus päeva vahetuskaubaks.

Teise süsti saan 24.04 ja siis enam torkimist ei karda.