Laste enesevigastuse kohutav statistika: pea pooled teevad seda negatiivsete emotsioonidega toimetulekuks

"Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi läbi viidud üleeuroopalise projekti tulemuste järgi esineb tahtlikku enesevigastamist Eesti kooliõpilastest kolmandikul, tüdrukutel sagedamini kui poistel," selgitab Irina Sahnjuk, laste ja noorukite psühhiaater.

Enesevigastamise all peetakse silmas inimese keha kahjustavat käitumist, mis on tahtlikult ette võetud, kuid mille eesmärk pole elust lahkuda. Sellegipoolest võib see teatud juhtudel osutuda eluohtlikuks.

Selle üks levinumaid vorme on lõikumine. 47% teeb seda negatiivsete emotsioonidega toimetulekuks, 38% (valu)aistingu esilekutsumiseks, näiteks enda karistamise või julgustamise eesmärgil, ja 15% selleks, et oma valu teistele näidata. Üha enam noori postitab fotosid enesevigastamisest sotsiaalmeedia kontodele, nii võib siin taga peituda ka ühtekuuluvustunde otsimine.

Valuaisting käivitab kehas hulga reaktsioone, seal­hulgas hakkab keha tootma valu tuimestavaid neuro­keemilisi ühendeid, mis tekitavad lühiajalise heaolutunde. Need panevad end vigastavat käitumist kordama.

Et last enesevigastamise korral aidata, on vaja mõista, mida ta oma käitumisega öelda tahab. Koolilapsega võiks kõigepealt pöörduda perearsti, kooliõe või koolipsühholoogi poole, et lasta hinnata, kas lapsel on mõni psüühikahäire, ja vajadusel suunata ta lastepsühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule.

Anonüümselt saab nõu küsida veebist peaasi.ee ja lahendus.net.

LOE KA: Teismelise tütre ema: ta ütles, et tal on koguaeg külm ja käib sellepärast pikkade käistega

Kuhu pöörduda, kui vajad abi?

Lasteabitelefon 116 111 töötab üle Eesti ööpäev läbi, vastatakse nii eesti kui vene keeles, vajadusel ka inglise keeles. Kõned on kõigile helistajatele tasuta, mobiiltelefonilt saab helistada ka siis, kui kõneaeg on otsas. Oodatud on kõik pöördumised, mis on seotud lastega, lapsi puudutavate teemadega või kui on vaja teatada abivajavast lapsest. Pöörduda võivad nii lapsed ise kui ka täiskasvanud: lapsevanemad, sugulased, spetsialistid, naabrid, sõbrad, tuttavad. Aga ka kõik teised, kellel on vaja laste asjus nõu.