Selle üks levinumaid vorme on lõikumine. 47% teeb seda negatiivsete emotsioonidega toimetulekuks, 38% (valu)aistingu esilekutsumiseks, näiteks enda karistamise või julgustamise eesmärgil, ja 15% selleks, et oma valu teistele näidata. Üha enam noori postitab fotosid enesevigastamisest sotsiaalmeedia kontodele, nii võib siin taga peituda ka ühtekuuluvustunde otsimine.

Valuaisting käivitab kehas hulga reaktsioone, seal­hulgas hakkab keha tootma valu tuimestavaid neuro­keemilisi ühendeid, mis tekitavad lühiajalise heaolutunde. Need panevad end vigastavat käitumist kordama.

Et last enesevigastamise korral aidata, on vaja mõista, mida ta oma käitumisega öelda tahab. Koolilapsega võiks kõigepealt pöörduda perearsti, kooliõe või koolipsühholoogi poole, et lasta hinnata, kas lapsel on mõni psüühikahäire, ja vajadusel suunata ta lastepsühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule.

Anonüümselt saab nõu küsida veebist peaasi.ee ja lahendus.net.