Kusjuures koolis ei olnud tal õppimisega probleeme ja ta oli nelja-viieline. Nüüd pingutame, et kolmedest neljad saaks. Olen palunud koolist abi, kuid sealt on tulnud vastus, et aeg on keeruline ja kuna lapsel ei ole mingit diagnoosi, siis tuleb meil kodus omaette hakkama saada. Videotunde on tal nädalas 4-5. Aga peaks olema iga päev 4-5!

Minu 3- ja 5-aastane poeg käisid seni lasteaias. Nad on armsad, kallid, tohutult elavaloomulised poisid. Aga minu tööpäevad on kaheksa tundi päevas, samuti mehel. Juba eelmise kevade eriolukorra ajal tõmbasid meie mõlema tööandjad ohje pingule, tehes palju videokoosolekuid, et tööind ikka püsiks ja töötajad kodus ei looderdaks.

Palun andke mõni toimiv skeem, kuidas on võimalik meil mehega mõlemal 8 tundi päevas töötada, vanema lapsega õppida, teha lastele süüa, väiksemate laste vajadustega tegeleda? Ma näen üht võimalust: mina või mees, üks meist, peab tööst loobuma. Kahjuks ei tule me siis enam toime majanduslikult.

Ma tunnen sügavat häbi ja lootusetust. Ma tunnen, et tahaksin võtta peotäie tablette ja mitte ärgata. Kas antidepressandid annavad mulle päevas juurde ka tunde, mil kõiki kohustusi täita? Kui jah, hakkan neid kohe võtma!

See, et vaimne tervis ei ole meie riigis prioriteet, näitab hästi ka praegune olukord. Kes aitab lappida kokku kõik need purunenud vaimsed tervised? Erialaspetsialisti juurde ju aegu ei ole ega tule. Ma ei sea kahtluse alla olukorra äärmist tõsidust koroonaga seoses ja piirangute vajalikkust. Kuid visata selle leevenduseks lihtsalt ohvriks laste ja vanemate elud, pakkumata neile mingitki toimetulekuskeemi ja toetust, ei ole aus vahetuskaup.