Kui ma nüüd meenutan enda sünnitusi, siis on need olnud väga erinevad nii kestuselt kui kogemuselt. Sünnitus pole kunagi olnud mingi eriline highlight mu elus, pigem paratamatu jama, mis tuleb läbi teha ja millest pääsu pole. Samas pole ma endale kunagi ette kujutanud, et oleks mingi eriline VIP ja nõudnud eriteenindust. Ikka käitunud viisakalt ja lugupidavalt ning alati on minuga lugupidavalt ja viisakalt vastu käitutud.

Jah, ka mind on mõlema sünnituse ajal surutud selili lamama kuigi oleksin tahtnud teisi asendeid võtta. Ma pole kordagi selle vastu protesteerinud, et nii sünnitama pandi. Põhiline oli ju laps kätte saada.

Pigem oli minu jaoks teine rasedus ja sünnitus hirmsamad seetõttu, et viimane osa toimus eriolukorra ajal ning väideti, et kõik kohad on täis asümptomaatilisi haigeid ja kui koroonapositiivseks osutun, siis viiakse laps minust kaheks nädalaks eemale.

See tekitas sellise vaimse trauma juba rasedana, et reaalselt kartsin õues käia, kartsin kui mees õue läks. Kui poodi pidi ise minema, sest kullerid olid täis broneeritud, siis oli mask ja kummikindad alati kaasas. Sest kujutage ette: sa saad selle väikese, õrna inimese endast välja ja ta vajab turvatunnet, ta vajab emmet ja lähedust ning selle asemel viiakse minema.

Olgu arstid nii tasemel kui tahavad, aga mitte üks asi ei asenda lähedust ja turvatunnet vastsündinul. Ega asjata pole ju emmed enneaegsete juures nahk-näha kontaktis tunde. Uuringud tõestavad, et see aitab beebit.

Nüüd õnneks on olukord teine. Keegi ei võta sinult last ära, seda hirmu on natuke vähem seoses sellega, aga pean tunnistama, et praegusel ajal küll rase olla ei tahaks. Mentaalselt väga raske oli.

Samamoodi nagu on vaimselt raske see, mis praegu toimub. Riik lukku, lapsed koju ja savi see, kuidas pere toime tuleb. Kas on piisavalt sissetulekuid, kas on üldse võimalik lapsega tööd teha ja samal ajal ise tööd teha. Kedagi ei huvita peale tolle lapsevanema, kes selles olukorras on...