Lasnamäe öös tundsin end lapsena turvalisemalt kui kodus: mäletan, kuidas pesin oma katkist keha

Kristiina meenutab, kuidas ta oli 2. või 3. klassis ja sai päevikusse märkuse. "Ma ei mäleta, kas oli kodutöö tegemata või õpik koju ununenud. Olin viieline, ent vahel juhtus ka mul apsakaid. Kui õpetaja märkuse päevikusse kirjutas, teadsin kohe, mis mind kodus ees ootab. Seega pärast kooli­päeva jäin kojumineku asemel tänavatele hulkuma. Olin seda ka varem teinud, aga sel korral kondasin südaööni välja. Ühel hetkel nägin võõrasisa, kes mind otsis. Kõigepealt andis ta mulle rusikaga ja siis lohistas