Pidin tegema otsuse, mida mitte üksi ema ei taha teha, kes hoolitseb lapse eest: kas haigena liikumisvõimetu ema või asümptomaatiline positiivse diagnoosiga isa?

Mul ei jäänud muud võimalust, kui saata laps isa juurde, kellel ei olnud ühtegi haigusnähtu, riskides 3-aastase haigestumisega. Paar päeva hiljem sain testima ja minu test oli ka positiivne see tegi mu enesetunde veidi paremaks, sest teadsin vähemalt, et ma ei olnud niisama saatnud oma last koroonapositiivse vanema juurde.

Laps jäi õnneks terveks, kuid ma ei kujuta ette, mida teevad ekspaarid, kes ei saa läbi, aga emal või isal on näiteks koroonaviirus ja ta on naelutatud voodisse ning isolatsiooni tõttu ei saa last transportida ja vanaemad-vanaisad ei saa ka abis käia...

Kui ma mõtlen tagasi sellele, millisena möödus minu haigus, ei oleks ma elu sees suutnud 3-aastase lapse eest hoolitseda, rääkimata oma silmade lahti hoidmisest. Laps oli õnneks terve, aga kui laps oleks ka haige olnud! See on täielik õudusunenägu, mida elavad läbi mitmed üksikemad ja isad, kui nad ise haigena peavad haige lapse eest hoolitsema. Palun ärge liikuge ringi, vähendage kontakte ja mõelge ka nendele, kellel ei ole abi kusagilt võtta.

Mul on veel üks palve kõigile peredele, olgu siis koos või mitte: palun mõelge igaüks enda pere võimalused ja stsenaariumid läbi, mis juhtub, kui haigestub üks või kaks teist. Nagu meid, võib see teidki tabada väga ootamatult ja siis haigena lahenduste otsimine on viimane, milleks te võimelised olete!