Ma polnud kunagi mõelnud sellele, et keegi võiks mulle midagi halba tahta. Seega sai siis ohtralt jututubades tundide järgselt ringi kolatud kooli arvutiklassis või siis raamatukogus. Kasutajaskond nendes oli suht stamp ning seega sai kokku leppida, millal taas jutustada saab.

Kuidagi läks nii, et eakaaslaste asemel hakkasid mulle kirjutama just vanemad mehed. Ega ma oma vanust ei varjanud ka ja see oli mul kasutajanime taha kirjutatud. 90% ajast kirjutasid ju poisid, kes olid sama vanad kui minagi ja vahel kirjutasid ka minuvanused tüdrukud. Mõned üksikud korrad kirjutasid minust kaks ja enamat korda vanemad mehed. Nendest kaks on eriti meelde jäänud, sest mõlemaga jõudsid vestlused ka kohtumisteni.

Esimene kellega kokku sain, oli minust kakskümmend aastat vanem ning tuli kusagilt kaugemalt linnast (elasin toona maakohas). Jutukas oli ta tore, lubas mind viia kõikjale, kuhu soovin ja ei ajanud kordagi kätt püksi. Kirjutades küll küsis, kas ta mind suudelda võib. Kui aga olime kokku leppinud kohtumisaja ja -koha, siis sain kohe teada, et tegemist on vanema mehega kui ta end väitnud oli olevat ning tema kõrvale autosse istudes rääkis ta sellest, kuidas tahab leida varjulisemat metsatukka minuga olemaks.

Eks siis tiirutasimegi ringi metsatukkades, kuniks üks koht varjulisem tundus. Seal võttis ta mind endale sülle istuma ja hakkasime suudlema. Ta ajas oma käe mulle särgi alla ja rääkis, et tahaks minuga seksida. Olin süütu ja ikka väga naiivne.

Kui hakkasin vastu puiklema, siis ütles, et alates 14 on kõik seaduslik ja väitis lausa, et töötab politseis ja teab väga hästi, mida teha tohib ja ei tohi. Tookord ma olin vist juba järele andmas, kui keegi autost väga lähedalt mööda jalutas, mille peale ehmatasime mõlemad ning õnneks sinna see asi jäi. Ta proovis mulle mitu korda veel kirjutada ja endaga kaasa kutsuda, aga andis alla, nähes, et minuga ei jõua ikka kusagile.

Teine, kes minuga suhtlema hakkas, oli minust natuke vähem kui kaks korda vanem ning kui me siis Tallinnas kord kokku saime, siis sain aru, et tema pole selline, kes oleks ligi tikkunud. Tema andis mulle hoopis portsu raamatuid lugeda, et minuga oleks millestki rääkida ning tutvustas mulle teistsugust muusika maailma. Arvan, et tänu temale sain aru, et mehele meeldimiseks pole vaja muud kui sisu. Mina aga lugesin toona neid raamatuid ja suhtlesin tolle mehega veel mõned kuud edasi kui ta andis mulle mõista, et ma peaksin keskenduma endale – Õppima, kasvama ja arenema.

Tema oligi põhjus, miks jätsin pooleli jututubades kolamise - ma mõistsin, et kõik sellised kohtumised ei pruugi sugugi õnnelikult lõppeda. Sain aru, et õige mees ei vea voodisse ebakindlaid lapsi, sest kuigi olin 15-16, olin siiski laps.

Olin toona aga ikkagi naiivne ja täna mõeldes tean, et mul polnud enesekindlust, et enda eest seista. Vaid tänu pimedale juhusele pääsesin hullemast. Neid ridu siia kirja pannes valdab mind sama häbi, mida tundsin toona – häbi, et lasin sel toimuda ja olin nii naiivne. Sellest kõigest ei tea isegi mu abikaasa midagi, ent viimaste nädalate lugude valguses mõtlen aina enam, kui väga mul vedas toona.