Heaks abivahendiks lapsevanematele on Soome lastepsühhiaatri Raissa Cacciatore koostatud raamat, mis eestikeelsena kannab pealkirja ”Annabeli oma enda naba”. Antud raamat ongi mõeldud selleks, et lapsevanemad saaksid ühiselt koos lastega seksuaalkasvatuse põhitõdedega tutvuda.

Kui lapsevanemad juba varases eas enda lastega nendel teemadel räägivad, tekib lastel usaldus, et ka seksuaalsust ja seksi puudutavaid küsimusi saab vanematega arutada ja nii julgevad nad võib olla seda teha ka teismelisena. Vanemad saavad olla toeks lapse seksuaalsuse arenemisel hankides neile igas eas eakohast vastavat kirjandust (näit. Suur O orgasmi teejuht, Tipp-topp tupp), nii saab vältida, et noor saab oma seksiteadmised pornovideote kaudu, mis on omakorda väga halb variant.

Üldtuntud saladus on, et juba algklasside õpilased vaatavad pornot ja kahjuks on netiavarustes saadaval ka porno, kus täiskasvanud harrastavad seksi alaealistega. Ka siin saab halvemat ära hoida, selgitades lastele, mis on porno ja kuidas sellesse tuleb suhtuda. Kui lapsevanem ise seda teha ei oska, saab abi paluda kas õpetajalt või seksuaalnõustajalt.

Ideaalis peaks lapse seksuaalkasvatus toimuma käsikäes: lasteaed/kool ja lapsevanemad. Kõikide väärkohtlemisjuhtumite ennetuseks on kõige efektiivsem meetod tasemel seksuaalkasvatus koolis. Kooli seksuaalkasvatuse programmis selgitatakse ka seda, kellega on normaalne olla suhtes ja ka seksuaalsuhtes. Ja et pole mingit kiiret selliste suhetega alustamisega. Miks seda ei võiks selgitada lapsevanemad? Muidugi võivad, aga kahjuks leidub vähe teismelisi noori, kes tahaksid seksuaalküsimusi arutada oma vanematega. Kogemused näitavad, et vahel on usaldusväärse õpetajaga on sellist vestlust palju lihtsam pidada ja temale julgetakse ka küsimusi esitada.

Alaealise ja täiskasvanu vahelist seksuaalsuhet ei saa mingil tingimusel õigustada. Kui midagi sellist on juhtunud, vastutab selle eest alati täiskasvanu.

Kui sinu lapse puhul on toimunud ebavõrdne suhe, alaealise seksuaalne väärkohtlemine, on lapsevanema kohustuseks teha sellest politseile avaldus ja viia laps kindlasti psühholoogi või terapeudi vastuvõtule. Lapsevanem ei peaks mõistma last hukka, vaid näitama üles mõistmist ja andma lapsele igakülgset tuge.