Lähme aga korraks ajas tagasi, et heita natuke rohkem valgust nii sellele elumuutvale eksperimendile kui ka Liisa tegemistele. Millega ikkagi võlus teda elustiil, mis esialgu, asja süüvimata tundus – nagu ta nüüd tunnistab – isegi pisut jabur ja hipilik? Milline on praegu tema missioon üldise keskkonnateadlikkuse parandamisel? Kuidas ja millest võiks alustada inimene, kes sooviks samuti teha targemaid valikuid, aga puudu on veel viimane tõuge selleks?

Just tõuge, sest Liisa on veendunud, et kõige alus on valmisolek infot üldse vastu võtta. Tänitamine ja moraalilugemine, käskude-keeldude jagamine ei ole kunagi olnud tema rida. Nagu ütleb Liisa blogi päis, võiks ka seal kirja pandut pidada pigem tema püüdlusteks roheluseni. „Negatiivne info ei pane meid tegutsema,” rõhutab ta, et kõige paremini töötab eeskuju.

Polegi mingi hipivärk?

Kuigi metsa kõrval üles kasvanuna on Liisa alati loodusega lähedane olnud, pole mõtted „mida mina ise ikka ära teha saan” võõrad temalegi. Mõistmine, et asjad on halvasti, oli olemas juba ammu. Iseenda pingutused kippusid aga toona, kahekümnendate alguses piirduma veel sellega, et teinekord sai kingitusi pakitud vanaema vanadesse maailmakaartidesse või punutud ajalehtedest korve. Taaragi sai eeskujulikult kokku kogutud ja ära viidud. Küll aga rändas sageli kooli minnes paberkotikesse mõni saiake ja joogiletilt sai kaasa haaratud plastpudelis jook. „Ma ei teadnud kindlasti väga paljust, millest täna tean,” nendib ta.

Suurema sammu rohelise eluviisi poole astus Liisa 2017. aasta sügisel. Ta meenutab, et oli psühholoogiatudengina just alustamas magistriõpinguid Tartu ülikoolis. „Tahtsin lihtsalt teha eksperimendi. Proovida nädal aega, kas saan pakendivabama eluga hakkama,” meenutab ta. Kuigi Liisale meeldis toona igasugustest roheväljakutsetest osa võtta, oli ta pakendivabadust sinnamaani isegi kuigi palju vältinud. „Alati kui oli ülesanne pakendivabalt osta, tundus see mulle täiesti võimatu, et mis jaburus see on ja mul ju ei ole aega sellega tegeleda.”

Vast oli see ka põhjus, miks pidas Liisa vajalikuks hakata eksperimendiks valmistuma juba poolteist kuud ette. Just nii komistas ta juhuslikult ka ühe suure motivaatori otsa. Selleks oli kaheksaminutiline video raamatu „Jäätmeteta elu” autorist Bea Jonhsonist, kelle kodu ja elamine avaldas Liisale väga muljet. „Avastasin, et polegi mingisugune veider hipivärk. Oli hoopis ilus, stiilne ja huvitav. Jõudsin mõttele, et tahaksin vist niimoodi elada isegi kauem kui üks nädal.” Pisik oli end vaikselt Liisa külge pookinud. Ei läinudki palju aega mööda, kui „jaburast” pakendivabadusest oli saanud mitte lihtsalt harjumus, vaid elustiil.

Liisa vannituba. Klaaspurgid hambaharjade ja kammide hoidmiseks. Hambapesutabletid, bambushambaharjad ja siidist hambaniit on valitud välja, lähtudes hambaarstide soovitustest. Liisa kasutab ise lastehambaharja, kuna selle pea on väiksem ja ulatub paremini tagumiste hammasteni.

Teistele viltu ei vaata

Varasemate harjumuste juurde naasmine tundus korraga veider. Miski ei kutsunud Liisat taas plastpakendis kaupa koju vedama. Kaasa aitas seegi, et toonane elukoht – Tartu – on Liisa kogemuse põhjal Eestis kõige parem linn, kus pakendivaba elu elada. „Seal on kõik need teenused hästi kesklinnas koos. Ühe ringi peal on turg, kaubamaja, Kvartali keskus, Kesklinna keskus, kuhu jäävad näiteks nii Biomarket kui ka Juustukuningad,” tõdeb Liisa, et Tallinnas nõuab pakendivaba elu märksa rohkem harjumist ja planeerimist.

Liisa ostud Ülemiste Rimist.

Näiteks praegu elabki Liisa Tallinnas ja tunnistab ausalt, et ega temagi ole oma toimetustes üdini täiuslik. „Ma ei ole mingisugune ideaalne inimene, ma teen erandeid, proovin erinevaid asju.” Liisa sõnul ongi oluline säilitada mõistlik meel ja selle kõige keskel mitte oma vaimset tervist unustada. „Meil on oma igapäevaelus hästi palju asju, millele peame mõtlema. Oma vaimne, füüsiline tervis, rahaline toimetulek, suhted ... kõiges selles tuleb orienteeruda. Paratamatult peab mingi asi vahel kannatama,” selgitab ta. Pealegi, nagu armastab Liisa öelda – on rohkem kui üks viis olla keskkonnasõbralik. „Iga kord, kui sa üritad midagi teha, siis kuskil sa ikka eksid mingisuguse x-reegli vastu. Võid olla mahe, võid olla vegan, võid olla pakendivaba, aga kuskil mingi reegli vastu eksid ikka.”

Sageli kipub aga olema just nii, et millegi eest kõnelejate või seisjate enda tegemistel hoitakse väga pingsalt silma peal. Julge sa ainult eksida! Kui palju tuleb ette näpuga näitamist? Liisale meenub seepeale üks oma esimesi intervjuusid jäätmevabaduse teemal. „Ma olin vist ootamatult kuskile esikaanele pandud. See ehmatas ära. Järgmine päev aitasin lähedasel kilekotti tassida ja mul oli selline tunne, et mind vaadatakse sellepärast,” meenutab ta. Oli see nüüd suurest hirmust tekkinud iseenda kujutlusvili või päriselt – raske öelda –, aga oht millegagi kellelegi pinnuks silmi sattuda on miski, millega tuleb arvestada. Ka täiesti kogemata, sest nagu ütleb Liisa, ei ole ta kunagi pidanud vajalikuks oma kaaslaste valikuid dikteerida. Nii nagu sai aidatud lähedasel kilekotti tassida, ei ole kindlasti Liisa tundnud tahtmist tänitada, kui sõber soovib osta pakendis šokolaadi.

Esimestel aastatel tuligi ette ka olukordi, kus arvati, et Liisa ise on kui inspektor, kes jalutab muudkui hindava pilguga ringi. Polnud harv juhus, kui sõbrad-tuttavad tulid Liisale tänaval vastu, aga olid korraga ähmi täis ja kukkusid vabandama. Miks? Sest neil oli kilekott käes. „Ma isegi ei vaadanud. Mul ei ole aega teisi kritiseerida. Ka siis olid mul hoopis muud mõtted peas, et kuidas ma näiteks ülikoolis hakkama saan,” naerab Liisa.

Olulisem hoopis see, mis me tegemata jätame

Üks, millest keskkonna teemadel sageli juttu armastatakse teha, on see, mida saab iga inimene ise ära teha, et olla keskkonnateadlikum. Millest alustada? Liisa jääb hetkeks mõttesse. „Kui inimesel on elus õige hetk, et keskkonnasõbralikkusele mõtlema hakata, siis esimene samm olekski jätta mingid asjad hoopis tegemata. Jäätmevabaduses on esimene reegel keeldumine, vähem tegemine,” selgitab ta, et väga suur mõju on just läbi mõtlemata ostudel.

Põhjus, miks on Liisa võtnud jäätmevabaduse enda südameasjaks, on ka just see, et see on hea asi, millest alustada. „Ratsionaalne inimene lähtuks muidugi sellest, millel on kõige suurem mõju ja alustaks sealt. Aga kui me räägime keskkonnamõjust, siis see on ju suuresti nähtamatu,” juhib ta tähelepanu, et inimestena kipume kõige paremini mõistma ikka seda, mis leiab aset kohe enda silme ees. Jäätmevabadus seda on. „Kui ikka näed, et tekib vähem prügi. Kui mõistad oma kodumajapidamise prügi mõju, või sedagi, et seda kogust saab vähendada, on sealt hea juba järgmiste teemade juurde edasi liikuda.”

Praeguseks on Liisa nn rohelised igapäevategevused saanud nii suureks osaks temast, et ta isegi ei mõtle neile eraldi. Ta laseb seepeale pilgu ümber enda käia. „Kas või ükskõik, mis ma siit enda ümbert praegu kätte võtan ... see on läbi mõeldud, et ta siin on,” selgitab ta. Liisa tõstab kõigepealt üles märkmiku. „Näiteks see on valmistatud mingist vanast pappkastist.” Seejärel haarab ta täitesulepea järele, mis on neiu hinnangul juba kaks ja pool aastat vana. „Täidan seda tindiga, siis ei pea ühekordseid pastakaid ostma.” Edasi tutvustab ta mulle nii teise ringiga temani jõudnud tassi, oma seitse aastat vana arvutit, mille sai IT-vallas töötavalt elukaaslaselt enda kasutusse, aga ka metallist veepudelit, mis on Liisat truult teeninud juba oma kolm aastat.

Liisa: „Kui kord tõbine olin, siis Ilma pood pakkis eeltellitud toidu teise ringi purkidesse ja elukaaslane käis korjas need peale.”

„Kui mul on olnud vaja ostuotsuseid teha, mõtlen need alati läbi. Esiteks: kas mul on seda vaja? Kas saan selle teise ringiga? Kas saan ehk jätkusuutlikust materjalist?” toob Liisa näite, millise filtri alt otsused läbi käivad. „See teeb mulle rõõmu.” Igapäevaselt kasutab ta viit jäätmevabaduse reeglit:
1) keeldu sellest, mida sa ei vaja;
2) kärbi oma vajadusi;
3) korduskasuta;
4) käitle kõiki jäätmeid liigiti;
5) komposti.

Ja kuigi Liisa ise keeldude-käskude inimene ei ole, on need siiski vast head soovitused kõigile lugejatelegi.

Tuleviku osas elevil

Liisa optimismi annab hästi edasi see, et kuigi ei ole alust loota, et globaalsed probleemid müstiliselt kaoksid – taastumatud varad võluväel taastuksid või kliimasoojenemine katkeks –, ei valuta ta tuleviku pärast liiga palju südant. Vastupidi, Liisa on tuleviku pärast elevil ja usub, et 20 aasta pärast on elu väga teistsugune. „Kindlasti on keskmise inimese elu rohelisem. On rohkem laenutamist, parandamist. Ma usun, et tooted muutuvad rohkem ringdisaini põhiseks.” Hea näide on Liisa sõnul Stella Soomlais, kes disainib juba praegu selliseid kotte, mille materjalikasutus on algusest peale võimalikult efektiivne. „Ta disainib need kergesti parandatavaks, pakub parandamise teenust. Ja kui toote eluiga on lõppenud, saab võtta vana koti lahti, lõigata sealt terve koti ulatuses tükke välja ja luua uued tooted.” Tõenäoliselt kohtab sellist lähenemist tulevikus üha rohkem.

„Juba praegu ei ole minusugused enam sellised, kellele vaadataks altkulmu, et mingisugune imelik roheline hipi, kellel ei ole jalad maa peal,” naerab Liisa, et tõenäoliselt võetakse keskkonnaaktiviste tulevikus üha tõsisemalt. Ta usub meie noortesse, kellega tööalaselt palju kokku puutub. Ka on ta arvamusel, et juba varsti saab keskkonnasõbralikkus olema ettevõtetes sama tähtis nagu raamatupidamine. „Sul ei saa olla ettevõtet, kui sul ei ole raamatupidamine korras. Ma arvan, et keskkonnasõbralikkus muutub kõrgväärtuseks.”

Praegu huvitabki Liisat enim see, kuidas tuua muutusi just riiklikul või ettevõtluse tasandil. Tal on seepeale tuua laiast maailmast mitmeid põnevaid näiteid, millesarnaseid loodab tulevikus ka siinkandis näha. „Näiteks on olemas selline asi nagu Loop Store. Mis nad teevad? Neil on tuntud brändide tooted korduskasutatavas pakendis. Kuller toob tellitud tooted kastiga koju. Sööd oma asjad ära, paned pakendid kasti – kusjuures ei pea isegi pesema –, annad järgmisel korral kullerile või viid poodi, pestakse ära ja taastöödeldakse,” selgitab Liisa. Kusjuures Loop Store'i andmetel pidavat isegi selle kullerteenusega olema nende jalajälg väiksem kui poest ühekordseid pakendeid ostes. Äramärkimist väärivad Liisa sõnul ka zero-waste-toiduautomaadid. „See tähendab, et võtad pärast müntide sisestamist automaadist oma korduskasutatavas pakendis salati. Sööd ära ja paned kausi sinna automaati tagasi. Seejärel saadetakse kauss pesemisele ja taastäitmisele.”

Liisa Tallinna esimeses spetsiaalses pakendivabas poes Ilma oste tegemas.

Liisa usub, et sarnaseid näiteid võib näha Eestis laiemalt juba lähiajal. Mõnda aega pärast meie intervjuud teatabki Liisa rõõmsalt, et nüüd ongi siinsamas Eestis alustamas kaks iduettevõtet, kes pakuvad kiirtoidu juurde ringluspakendit: Ringkarp ja Bringpack. „Kes tahabki oma ettevõtet luua, siis keskkonnaprobleeme, mida ettevõtluse läbi lahendada, on nii palju,” viskab Liisa õhku mõtte ka kõigile teistele ettevõtlikele inimestele. „Missioon võikski olla muuta see eluviis inimestele lihtsamaks. Ma usun, et ettevõtlus on väga hea viis selleks.”