Naise kimbatus: see ei ole imelik, kui ma varakult last tahan?

Naise elus on periood, mil laste saamine on pea igas seltskonnas tuline teema. Ühes imestatakse, kui laps liiga varakult saadi, teises nõutakse selgitusi, miks lapsi ikka veel ei ole. Mõistvat noogutust kohtab sellistes olukordades pigem harva.

Olen terve elu Tallinnas elanud naisterahvas ning teadsin juba varajases teismeeas, et tahan varakult last saada. Mäletan veel selgelt, kui oma mõtetest ja unistustest ka peretuttavatele rääkisin, kes kerge muigega noogutasid ja mu juttu kuidagi uskuda ei tahtnud. "Sa oled alles noor, kasva veel. Varsti mõtled teisiti. Tulevad peod ja poisid ja ei taha lastest kuuldagi." Ometi pole ma kunagi olnud suur pidutseja ja samuti pole oma soovis ka päevagi kahelnud

Nagu ikka läheb elu aga omasoodu ning olen tänaseks juba 26-aastane. Lapsi mul aga kahjuks endiselt ei ole, kuid kindlasti on plaan lähima aasta kuni kahe jooksul emaks saada. Sellest olenemata kuulen ma enda üllatuseks endiselt soovitusi ja hoiatusi, et mõtlen laste saamisele liiga varakult. Üha enam üritatakse mulle selgeks teha, et naudiksin oma elu nii kaua kui võimalik ning lapsi jõuab ka 30-aastaselt teha.

Olen elu jooksul lastega omajagu kokku puutunud ning leian, et nendega kaasnevad mured ja valud ei ole mulle täiesti must maa. Sellest olenemata tekib tahes tahtmata küsimusi. Kas tõesti võtavad lapsed kogu elu ära? Kas tõesti peaks emaks saama alles 30-aastaselt?