Terapeut kriisis inimsuhtest: ühist keelt leida on keerulisem kui kunagi varem – varasemad normid ja toimivad süsteemid ei kehti

Suhete teema üldisemalt on viimasel ajal suuresti kerkinud päevakorda. Küllap on see ajuti nii olnud, aga meie inimkonda tervikuna on raputanud viimasel ajal palju äärmuslikke olukordi, kus inimesed tunnevad ennast ebakindlalt ja seetõttu on ka suhete tasapind saanud omad väljakutsed. Terapeut Liis Kuurme selgitab, et terve suhte all mõeldakse paljuski seda, mis on meie enda ühiskonnas olnud kokkulepitud normid.

Need normid on välja kujunenud paljuski sõltudes meie kultuurilisest ja religioossest taustast. Viimase paarikümne aasta tendents on aga suhete kontekstis leidnud uusi ja vabameelsemaid suundi, mistõttu on terve ja õnneliku suhte arusaam samuti oluliselt muutunud.

“Viimase aasta äärmuslikud sündmused on muutnud inimeste väärtushinnanguid ja maailmavaadet üsna oluliselt. Seetõttu võivad olla ka erinevates suhetes muutused niivõrd drastilised, et ühist keelt leida on keerulisem kui kunagi varem. Varasemad normid ja toimivad süsteemid ei kehti ja kõigil on olnud vaja teha oma elus teatud korrektuure,” märgib ta.

Kiired muutused, aeglane kohanemine

Inimloomus vajab rohkem aega, et stressita adapteeruda
Liis tõdeb, et talle isiklikult tundub, et tänu maailmas toimuvale väga kiirele muutusele, tunnevad ka inimesed ennast teatud mõttes survestatuna muutustega sama kiiresti kaasa minema.

Siin pole justkui aega mõelda, vaagida ja arutleda, vaid lihtsalt kaasa minna kõigega – küsimusi küsimata. Küll aga vajab inimloomus rohkem aega, et ilma stressita adapteeruda. Survestamine ka suhetes muutuda ja kõigega sünkroonis olla, võib aga viia pikemas perspektiivis olukorrani, kus inimene ei tunne ennast enam ise ära ja tundub, nagu ta oleks suurema masinavärgi osa, mitte indiviid oma eripäradega.

Enamjaolt väljendub see viha ja agressiivsusega. Juba praegu on selgelt näha, et see kiirustamine pole meile vastuvõetav ning sestap on ka omavahelistes suhetes esile kerkinud probleemid ja arusaamatused, mida poleks kunagi varem isegi osanud unes ette näha. Siinkohal pole vahet, kas tegemist on elukaaslaste, vanemate ja laste vahelises või sõprade ja kolleegidega suhtlemises. Niisiis kerkib üles hoopis olulisem küsimus – kas individuaalsus, mis aastaid on esile kerkinud, annab meile täna omavahelistes suhetes eelise või hoopis lõhub need vähesedki kokkupuutepunktid.

Suhete õppetund on teise vaatenurga mõistmine

Terapeudina näeb Liis, et tendents on üsna äärmuslikult liikumas suunas, kus inimesed ei oska enam omavahel suhelda ning keelekasutus, kehakeel ja austus ning individuaalsuse aktsepteerimine on paras väljakutse. Mingil kummalisel põhjusel ei julgeta tihtipeale välja öelda seda, mis tundub oluline, sest arvatakse, et kui keegi on eriarvamusel, on see automaatselt vastandumine. Suhete põhiline õppetund on aga mõistmine, et igaühel võib olla oma vaatenurk, kuid sellega ei peagi alati nõustuma.

Partnerlussuhetes on tänaseks normiks saanud kaks suuremat (ka võibolla äärmuslikku) gruppi: esimene grupp inimesi hoiab kinni väga jõuliselt veel nendest väärtushinnangutest, mis on aastakümneid meile juurutatud (sageli on seotud kristlike ja egopõhiste väärtushinnangute sümbioosiga), nähes vaid seda pilti, mis on tuttav ja turvaline. See grupp inimesi hoiab oma suhetes väga rangelt joont, kus kõik, mis nende raamidesse ei mahu, on vale ja koguni teinekord karistatav; teine grupp on aga valdavalt noorem generatsioon inimesi, kes on avastanud enda jaoks raamidest välja mõtteviisi ja nendel on julgus olla partnerlussuhtes ka avatum ning aktsepteerivam, et testida ja proovida seda, mis varasemalt on olnud tabu.

Nii üht kui teist äärmust iseloomustab paraku aga üks oluline aspekt, mis viib inimesed oma suhetes siiski sagedaste konfliktideni – nimelt on kummalgi vaatenurgal keeruline aktsepteerida teise valikuid ja seetõttu naeruvääristatakse ja madaldatakse kõiki teisi, kes ei vasta varasematele või siis uuematele „standarditele“.

Partnerlussuhteks valmisolek on teine aspekt, mida ennekõike noorem põlvkond näeb hoopis teisiti, kui vanemad. Ühtpidi ollakse väga avatud vaadetega ja ihaletakse kogemusi, vabadust ning piirangutevaba suhtlust, kuid teistpidi soovitakse ometi suhetes turvatunnet, usaldust ja pühendumist. Selline paradigma on vahel suureks takistuseks, kus ühtpidi luuakse suhteid, justkui lootes, et olla suhteliselt vabameelne, on siiski eeldus kogeda turvatunnet. Üsna sageli tuleb siinkohal ka terapeudina klientidele meelde tuletada, kas suhtes olles või seda luues võetakse vastutus ja ollakse aus ning austav nii enese kui teise inimese suhtes? Üsna oluline on see aspekt suhtes just ennekõike seetõttu, et omamisvajadus ning soov partnerit muuta luhtub alati ning viib konfliktideni. Austus teise inimese individuaalsuse ja olemuse suhtes kaob hetkedel, kus astutakse samm edasi, et oma suhe viia tasandini, kus luuakse midagi ühiselt – kooselu ühise katuse all, ühine projekt vms.

Küll aga kipub inimene päris kiiresti unustama, miks teine inimene talle alguses üldse meeldis või miks nende maailmad üldse omavahel sobisid ning siis tekib alateadlik soov muuta ja mõjutada teine inimene oma maailmale vastavaks ja sobivaks. Jällegi küsimus austuses – kui palju austame tänapäeval suhetes üksteise eripäradega ning oskame luua nendest eripäradest omamoodi lisandväärtust?

Suhetes antakse liiga kiiresti alla

Teine oluline nüanss on Liisi sõnul see, et tõepoolest antakse suhetes üsna kiirest alla ja loobutakse sellest koguni. Miks? “Mul ei ole põhjust näidata näpuga või anda hinnanguid, kuid üleüldisel infomüra-kesksel ja ekraani-põhisel suhtlusel on siin kindlasti oma oluline roll. Inimesed on juba aastaid saanud olla partnerite otsimisel inkognito seisuses. Suhtlus algab sageli ekraanide vahendusel sõnumite teel. Varasemad füüsilised kontaktid, kohtumised ja silmas silma ning südamest südamesse vestlused on jäänud seetõttu tagaplaanile,” nendib ta.

Kindlasti on sõnumite saatmisel oma võlu, kus inimene võib ennast väljendada ausamalt, kui silmast silma suhtlusel. Kuid tendents näitab, et seetõttu on suhtlus siiski ka üksjagu pinnapealne. Pinnapealsuse põhjal tehakse ka otsuseid, kuidas oma suhtes edasi liikuda, mis omakorda ei ole inimlikus plaanis ja tulevikku arvesse võttes alati need õigemad olnud. Küllap on viimase aja isolatsioon viinud ka teatud hulga inimesi seetõttu äärmuslikku olukorda, kus sotsiaalsed oskused on saanud oma löögi. Paraku näeb Liis seda üsna palju. Sotsiaalmeedia vahendusel toimivad suhtlused ei ole ühtki osapoolt lõpuni rahuldavad, sest liiga palju jääb ruumi illusioonidele ning seda toodetakse taotluslikult juurde, et jätta endast mulje, mis hiljem osutub ebatõeseks pildiks teisest osapoolest. Seetõttu ongi kergem suhtest loobuda. S

amas on ka avatud mõtteviisiga ja nö avatud suhetes palju seda, kus vastutusel pole suurt olulisust ning tuues ettekäändeks vajada rohkem hingamis- ja isiklikku ruumi, loobutakse suhtest üsna kergekäeliselt. Ühtpidi on see mõistetav nende osalt, kes kunagi on elanud väga suurtes moraalsetes piirangutes ja nüüd avastavad laiema maailmapildi, kuid teistpidi tuleks ikkagi siinkohal arvesse võtta olulist „loodusseadust“ – mitte midagi ei tohi teha, mis teeb haiget teistele. Tehes haiget teistele, teed haiget ka iseendale ja kõikidele, kes on sinuga seotud. Ühel või teisel viisil see nii on. Siinkohal tasub mainida vaimsete praktikate austajaid ja teadliku valiku teinud inimesi, kes ütlevad, et välismaailm on sisemaailma peegeldus. Niisiis – kui soovid oma vabadust, mis teeb samal ajal haiget teisele, puudub selles siiski sügavama tasandi vastutus ja austus.

Oluline on luua usalduslik suhe

Kui nüüd vaadelda suhteid selle poole pealt, kus kõrvaltvaatajale tundub see justkui ohtlik või ennasthävitav, siis ka siin on omajagu arutlemiskohti. “Minu, kui terapeudi juurde on tulnud kümneid inimesi, kes tunnevad sisimas, et nende suhted pole just kõige „tervislikumad“, kuid nad pole võimelised ka suhtest loobuma. Siin tulevad mängu sellised sõnad, nagu sõltuvussuhe, manipulatsioon ja enesemasohhism.

Olles suhtes, mis mürgitab üht või kumbagi osapoolt on kaugele paista – ka väljaspool suhet,” räägib ta. Enamjaolt on paarisuhtes dominantsem osapool ja teine, „kes alati tuleb kaasa kõigega“. Probleem tekib alati sellel, kes pole dominant. Mingil ajahetkel märkab ta ise või keegi lähedane pöörab sellele tähelepanu, et nii vaimne kui paraku ühel hetkel ka füüsiline tervis kannatab pideva energiakao pärast.

Mida see siis tähendab? Partnerlussuhtes on oluline luua usalduslik suhe, kus arvestatakse kummagi osapoole soove ning vajadusi. Siinkohal on olulisim nüanss omavaheline kommunikatsioon. Paraku teame hästi, et kui kummalgi osapoolel on stressinivoo kõrge, ei suudeta seda muudmoodi maandada, kui omavahelises lähisuhtluses. Manipulatsioon kerkib üles sel hetkel, kus üks on manipulaator, kelle soovide ja nõudmistega peab arvestama ja manipuleeritav on see, kes on justkui ohvrirolli endale võtnud. Masohhismi alge on saanud sellest hetkest alguse, kus suhtes üks osapooltest on omaks võtnud teadmise, et tema on suhtes ainsana kõige eest vastutav, koormakandja ja seetõttu peab ennast koguni kangelaseks. Enesepiitsutamine kellegi teise õnne ja rahulolu nimel, jättes eneseaustus ja endast hoolimine tagaplaanile on aga jällegi partnerlussuhtes väga ohtlik ja kindlasti mitte pika perspektiiviga. Ohvrina ja enesemasohhistina suhtes olles kaob üsna kiiresti ka eneseväärtustamine ning lõpuks tundub ka elamine juba olevat võimalik vaid partneri armust.

Sarnaseid suhteid oleme me kõik näinud kõrvalt või vähemalt kuulnud. Liis soovitab mõelda, mis tundeid see esile tõstab? Kas kõrvalseisja saab siinkohal midagi ette võtta? Kas tal on selleks õigust? Sageli näeb just kõrvalseisja olukorda reaalsena, sest ohtlikus suhtes olija ei pruugi seda ise tajuda. Siinkohal on kindlasti asjakohane sellest siiski võimalikult neutraalselt rääkida. Kuid kõige olulisem on kõigil siiski teada – mitte kedagi ei tohi minna päästma, kes ise ei soovi seda. Täpselt samamoodi ei tohi mitte kunagi kedagi tervendada ja ravida, kui inimene ise selleks pole luba ja nõusolekut andnud. Teise inimese ellu ja ka suhtesse sekkumine on vägivaldne ja teatud suuremas pildis võib see anda tagasilööke sellele, kes on heategija. Seetõttu on tark valik olla on lähedase jaoks olemas ja kommunikeerida neutraalselt seda, mis väljapoole suhet paistab.

Kindlasti tuleb siinkohal veel välja tuua asjaolu, et ka lapsepõlves nähtud ja kogetud inimsuhted on meie edasise elu väga olulised mõjutajad. Selliselt, kuidas laps näeb oma lapsepõlvekodus vanemate omavahelisi suhtlemisi, suhteid sõprade ja tuttavatega, loob neile igas mõttes olulise vundamendi ka tulevikuks. Tänapäeval on nii vanematel kui noortel aga suhtlus kolinud üle enamjaolt virtuaalmaailma ning sotsiaalset suhtlemist on minimaalselt või pole üldse. Seetõttu on omavahelised suhted seda enam väga suure küsimärgi all nii oma kvaliteedi kui oskuse osas ennast väljendada. Siinkohal kasutan võimalust soovitada inimestel meelde tuletada oma lapsepõlve ja seda, millised olid tol ajal suhted – kuidas toimus eneseväljendus ning mida õppida sellest mälestusest? Igast suhtest, mida me näeme kõrvalt, või mida kogeme ise, on midagi väga väärtuslikku kõrva taha panna ja edaspidises elus kasutada.

Laste omavahelised suhted on võtnud käigu digimaailma

Kuna oleme täna infomüra ajastus, on Liisi sõnul laste omavahelised suhted üsna pöördelise käigu võtnud – digimaailma. Ja ühtpidi annab see sama digimaailm meile lõputud võimalused luua uusi suhteid üle maailma, kuid nagu ka varem mainitud – sellest võib teinekord kasvada välja hoopis illusioon ja reaalne maailm jääb seetõttu kogemata. “Minu isiklik arvamus on aga see, et mida rohkem saavad lapsed sotsiaalselt lävida nii oma vanematega – kui olulise eeskujuga – kui omavanustega, arendavad nad endas ka emotsionaalset intelligentsust. See omakorda annab lootust, et täiskasvanuks saades säilib neil piisavalt empaatiat ja inimlikkust hoida au sees sügavaid ja armastavaid ning üksteist austavaid omavahelisi suhteid. Aga veelkord – meie oleme eeskujud,” selgitab Liis. Paraku pole see muidugi viimast aastat näitena tuues väga arvestatav, sest ka perekondlikult on suhted pandud proovile.

Tagajärgedega tegeleme juba praegu – kes teab, mis edasi saab?! Oluline on tunnistada, et sotsiaalne isolatsioon on viinud mitte ainult täiskasvanud, vaid ka lapsed ja noored väga äärmuslikesse oludesse just vaimse tervise kontekstis. Kes soovib selle kohta rohkem teada, siis vaimse tervise ja laste ning noorte suitsiidide teemal avaldatud arvamuslood/blogid/artiklid viimase paari kuu jooksul annavad piisava, kuid äärmiselt ettevaatliku vihje vaid sellele, mis toimub pinna all.

“Niisiis on minu, kui terapeudi kohus soovitada siinkohal päris tõsiselt vaadata silma oma lastele ja võtta täisvastutus selle eest, millist meediat ja suhtlusvõrgustikku tarbivad lapsed ja noored. Keelamisest pole kasu – nad teevad seda nagunii. Küll aga soovitan leida alternatiive eemalduda tubastest tingimustest ja ekraanisõltuvusest ning vaadata pärismaailma – looduses, kõrvuti pärisinimestega pärisasjadest rääkides,” soovitab ta.

Liis tõdeb, et suhted on alati olnud ja jäävad meie igapäeva elus üheks olulisemaks väärtuseks, mida ei tasu kunagi kergekäeliselt võtta. Sellised suhted, kus austatakse ja hinnatakse igaühe individuaalsust, kus väärtustatakse ja hoitakse üksteist tingimusi ja eeldusi loomata, kus antakse endast parim igal hetkel selleks, et suhtes kehtiks tasakaal ja harmoonia ning armastatakse sügavuti hoolimata rasketest aegadest, on ennekõike meie endi vaimse tervise heaolu silmas pidades eluliselt oluline. Meie ülesanne on olla tänases ühiskonnas eeskujuks järgmistele põlvkondadele nii emotsionaalsel, mentaalsel kui füüsilisel pinnal – siin loome uue reaalsuse mitte egopõhiselt rinda tagudes, vaid hoolides empaatiliselt ja inimlikul tasandil. Arvud ja statistika pole see, mida me täna peaksime jälgima – vaid inimlikkus selle kõige õilsamas kontekstis!