Lasteaiatöötaja: "Ma olen selle nimetanud mugavuspõhiseks vajaduseks. Eks ta ole arusaadav - noored vanemad ei saa kodus lastega hakkama. Kuna lastel ei ole kodus piire, polegi võimalik hakkama saada."

Lasteaiatöötaja 2: "Kolmandik lapsi käib meil lasteaias edasi. Minu meelest on seda palju. Ma muidugi kõikide ameteid ju ei tea, aga arvan, et politseinikke, arste ja kassapidajaid meil nii palju ei ole..."

Tegelt?! Mind tõesõna solvavad sellised väljaütlemised. Mismõttes mugavus? Mismõttes noored vanemad ei saa lastega hakkama? Minu lapsed on praegu lasteaiast kodus. Üks on kahene ja teine saab suvel neli. Lisaks on distantsõppel üks teismeline. Aga mu lapsed ei ole lasteaiast kodus seetõttu, et nende kõrvalt oleks võimalik töötada või et "ma saaksin nendega hakkama." Mu lapsed on kodus seetõttu, et me anname endast KÕIK, KÕIK, KÕIK, et proovida seda saadana viirust ohjeldada.

Pole vahet, mis ametit sa pead

Aga ei! Laste kõrvalt ei ole võimalik töötada, ei ole! Kahe väikelapse kõrvalt ei saa teha tööd – ja siin ei ole mingit erinevust, kas tegu on müüja, politseiniku, ajakirjaniku või inseneriga. Ma ei liialda – asi ei ole selles, et nende kõrvalt oleks keeruline töötada, vaid see on ilmvõimatu. Ausõna, nende kõrvalt pole ainsatki tööasja võimalik teha.

Me töötame mehega vahetustega. Kui tema on lastega, teen mina tööd, ja vastupidi. Minul on nädalas neli tööpäeva, talle jääb paraku kolm. Ja me peame oma asjad sedasi tehtud saama, sest muud varianti lihtsalt pole. Vahel, kui tähtajad juba väga kukil on, ärkan mina kell pool viis ja teen tööd kella kaheksani hommikul, seejärel on vaja lastele hommikusöök anda. Tema aga läheb mõnel õhtul tööle pärast minu tööpäeva lõppu kell viis ja tuleb koju üheksa-kümne ajal.

Kas peame veel vastu?

Igal neljapäeva hommikul istume mehega maha ja arutame, mis saab järgmisest nädalast. Kas peame veel ühe nädala vastu, või on olukord juba nii hull, et tuleb ikkagi lapsed lasteaeda viia? Neljapäeva hommikuti peame lasteaeda andma teada uue nädala graafiku. Seni oleme lapsi kodus hoidnud, aga ma ei ole üldse kindel, et me seda olukorra selginemiseni teha suudame. Me otsustame seda kogu aeg jooksvalt ja iga nädal uuesti.

Ei, me ei tööta lastega kodus olles. Ma ei saa aru, kuidas on üldse võimalik teha vahet, kelle töö on olulisem kui teise oma ja selle alusel hinnata, kellel on õigust last lasteaeda viia ja kellel mitte. Jah, ma tõesti töötan kodukontorist, aga mitte selle jaoks, et samal ajal lastega olla, vaid selleks, et viirust ohjeldada. Mis vahet seal on, kas inimene töötab trammis, poeletis, kontoris või kodus – töö on ju ühtviisi tarvis ära teha. Distantsilt töötades ei ole ju tööülesandeid selle võrra vähem! Mul on ju siiski vaja oma asjad ära teha ja laste kõrvalt ei ole see võimalik.

Ma tõesõna ei tea ainsatki lapsevanemat, kes praegu mugavusest oma lapsi lasteaeda viiks. Ja mul on päris suur sõpruskond, väga paljudel on lasteaiaealised lapsed. Kõik, kes viivad lapsed lasteaeda, teevad seda seetõttu, et muud varianti pole. Ja nad kõik ei ole arstid, müüjad, politseinikud. Aga neil on ikkagi vaja lapsed lasteaeda viia!

Mul on tõesõna keeruline mõista, kuidas seda kõike on võimalik teisiti näha.