Suvises erirubriigis “Kallis Keha” võtame fookusesse kehateadlikkuse, tänapäevased iluideaalid, kehapositiivsuse ja selle, kuidas igaüks saab oma kehaga rahu teha. Kui sinulgi on jagada oma kehast lugusid, mis võiks mõtlema panna või aidata kedagi, siis pane oma lugu teele merje.merdik@perejakodu.ee

LOE KA: Beebi suvenumbris: avameelselt emaduse suurtest rõõmudest ja valusatest ning väga valusatest katsumustest

Väiksemagi hääle suust välja laskmine päädiks minu jaoks nutma hakkamisega ja sellist taaka pole endale kaela vaja ka taktitundetul võõral. Võtan oma jõuvarud kokku ja naeratan talle vastuseks, misjärel eemaldun. Ma ei ole tegelikult rase, kaugeltki mitte. Aga see pole esimene kord, mil mulle raseduse puhul õnne soovitakse, sest ma tõesti näen rase välja. 

Mul on 179,5 sentimeetrit pikk keha. Ma tean seda enda jaoks olulist poolt sentimeetrit, aga ma ei tea, mitu kilo kõigisse neisse sentimeetritesse mahub. Ma ei tea, sest viimane kord kaalule astudes puhkesin ma nutma. Täpselt samamoodi puhkesin nutma proovikabiinis, püksid trotslikult puusadel ja näpujälgi täis peegel mulle otsa irvitamas...