Ehmunud ema koeraomanikule: sinu koera ja minu lapse vahel kehtib 2+2 reegel aasta läbi, nii et pane oma pitsu lühema keti otsa

Ehmatasin eile kohutavalt, kui jalutasin oma kahe lapsega - nemad olid tõukekatega - kergliiklusteel, ja üks suur koer äkki hüppe meie poole tegi. Väiksem laps lisas hoogu, hakates ise ehmatusest nutma, koer tal kannul.

Mina ei tea, kas sellel koeral olid hambad irevil naeratamisest kaunil päikselisel kevadpäeval või pahameelest, aga meeldiv see äkiline lähikontakt igatahes polnud. Kangestusin ka ise. Sõbralik koeraomanik oli kohe juures ja hõikas mu 4-aastasele lapsele klassikaline koeraomaniku repliigi: "Ära karda, ta ei hammusta, ta tahab sind ainult nuusutada, jää lihtsalt seisma ja lase tal seda teha." Laps nii tegigi, ise nuttes ja värisedes, samal ajal kui koer teda nuusutas.

Mida?! Miks sa, võõras inimene, arvad, et su koer võib mu lapsi üle nuusutada? Püüdsin emotsioonid maha suruda ja ütlesin rahulikult, et avalikus kohas peab koera jalutusrihma otsas hoidma. "Aga ta ei hammusta ju kedagi, pole mitte kunagi hammustanud," vabandas koeraomanik tüüpiliselt.

Aga mind see ei huvita! Mulle ei meeldi, et võõrad koerad mu lapsi nuusivad ja neid ehmatavad. Tundub, et koerainimeste ja teiste inimeste vahel laiutab suur teineteise mittemõistmise lõhe. Näis, et naine oli minu peale lausa solvunud. Talle tuli ilmselt üllatusena, et kõik ei ole tema koerast vaimustuses ja ei soovi temaga lähikontaktis olla.

Kergliiklusteed on neil päevil inimesi täis. Kui ilma lemmikloomadeta inimesed hoiavad üksteisega täiesti mõistlikku distantsi, siis kahjuks koeraomanike ja koerte kohta seda sageli öelda ei saa.

Kummaline, et see kahtib isegi rihma otsas koerte kohta. Ikka ja jälle kohtan kergliiklusteedel rihma otsas koeri, kelle omanik arvab, et tema koer võib oma nina vastu mu püksisäärt suruda. Või siis pika rihma otsas vänderdada ühest tee otsast teise, nii et inimesed peavad aupaklikult kõrvale teepervele astuma ja laskma koeral mööduda. Vaatan suure tänutundega koeraomanikke, kes vastutulijaid juba kaugemalt märgates oma koera tihedalt enda vastu võtavad. Õnneks on neidki!

Üllatama paneb mind seegi, et inimesed ei kipu esitama politseile avaldust, kui koer neid lausa ründab! Aeg-ajalt ringleb Facebookis kodukohtade grupis postitusi, jagatakse vastikuid kogemusi, kus koer on rebinud lõhki kellegi riided või isegi naha. Imelikul kombel ei ole ma kunagi märganud, et nad viitaksid, et ka politseile avalduse tegid.