Sellega koos algab aga üks tohutu ämbrite ja kühvlite kokkuostmise periood, sest kuidagi on nii sätitud, et avalikult mänguväljakult kipuvad liivakastimänguasjad lihtsalt minema jalutama. Massiliselt.

Hoolega valitud

Mul on teatud teemadega omad kindlad kiiksud ja üheks kiiksuks on, et ma valin oma lastele ka esmapilgul tähtusetuid vidinaid süvenenult ja läbimõeldult. Nii ka liivakastimänguasju. Tobe, eks. Ma ei haara ämbreid ja kühvleid kunagi möödaminnes ning harilikult ei osta ma mingeid valmispandud komplekte, vaid valin iga eseme kindla kaalutlusega. Mul on kaks liivakastiealist last ja mulle meeldib, kui neil on sarnased riided, jalatsid, mänguasjad.

Nii mäletan selgelt, kuidas ma sügisel seisin veidi liiga kaua Prisma õuemänguasjade riiuli ees ja proovisin välja mõelda, mis värvi ja kujuga ämbreid ja kühvleid oma lastele osta. Võtsin tüdrukule erkroosa ja poisile tumesinise sama sarja ämbrid. Tüdruk sai punase ja poiss sinise kühvli – just sellise kujuga, mis mulle tundus käes kõige mugavam hoida ja millega oleks hea just sellesse ämbrisse liiva kühveldada. Sekka mõned juurdesobivad toredakujulised vormid. Võib-olla olengi veidi totter, et neid asju sedasi üle mõtlen, aga kui ma valin oma lastele midagi, siis mul ju on see vabadus, eks.

Igatahes teeb mind üsna kurvaks, kui ma siis avastan, et üks ämber või kühvel on liivakastist kaduma läinud. Sest komplekt ei ole siis enam täielik. See minu hoole ja armastusega valitud komplekt.

Avalikul väljakul on lelud jagamiseks

Oma isiklikku hoovi meil pole, mistõttu mängime üle tee asuval toredal avalikul mänguväljakul. Seal on suur liivakast ja päeva jooksul käib sealt läbi üsna palju lapsi. Väljas käime iga päev ja liivakastimänguasjad võtan pea alati õue kaasa. Tuppa tulles pesen need puhtaks ning järgmisel päeval võtan jälle kaasa. Panen need kohe mänguväljakule jõudes liivakasti ning olen oma lastele õpetanud, et need on kõikidele lastele mängimiseks. Ehk et kui mõni teine laps võtab nende kühvli, kuna enda oma oli maha jäänud ja minu omad sellest parasjagu puudust ei tundnud, on see täiesti okei. Avalikul väljakul avalikud lelud, olen alati selle põhimõtte poolt seisnud. Ka mina olen vahel mänguasjad maha unustanud ja siis on nii vahva, kui liivakastis leidub mõni vorm või veel parem, kühvel, millega minu omad lustida saavad.

Tegelikult on mu suur unistus, et mänguväljakule saakski jätta alati oma mänguasju kindla teadmisega, et homme mängima minnes on need veel alles. Paraku on see aga rumal unistus.

Unustamine maksab valusalt kätte

Paari päeva eest oli meil mänguväljakult tulekuga suur trall, suurem laps pani jooksu ja väiksem nõudis sülle ja kuidagi läksid meil mänguasjad lihtsalt meelest ära. Tuppa jõudes ka polnud meeles, avastasin alles eile õue sättides, et meil polegi ämbreid-kühvleid-vorme, mida kaasa võtta. Olin väga rõõmus, kui last kiigele aidates silmanurgast silkasin meie erkroosat ebatraditsioonilist ämbrit – jess, jäidki siia ja on olemas! Pole kadunud. Lähemalt vaatlema minnes lasin silmadega üle liivakasti ja nägin, et kõik meie asjad on olemas – sinine ja roosa ämber ning sinine ja punane kühvel. Minut hiljem sellest rõõmutundest aga nägin, kuidas üks ema võttis sellesama sinise ämbri, mida olin enda omaks pidanud, ja riputas selle oma lapse jalgrattale ning sõitis minema.

Nähtu pani mu enesekindluse korraks kõikuma ja jäin kahtlema, et kas tõesti polegi need meie mänguasjad... kui sinine ämber oli võõra lapse oma, äkki on teised ka, kuigi näevad nii meie omade moodi välja. Hiilisin vaikselt erkroosa ämbri juurde, otsisin sellelt silmadega oma tütre nime ja kuna ma seda ei leidnud, panin ämbri liivakasti tagasi ja astusin pea norus koju. Ma ei julgenud poolikut komplekti asju kaasa võtta, kuna ma ei olnud kindel, kas need ikka on meie omad... inetu oleks võõraid lelusid koju tuua.

Õhtul hilja, kui kõik lapsed olid mänguväljakult lahkunud, läksin aga liivakasti tagasi, et näha, kas mulle tuttavad mänguasjad on sinna maha jäänud. Olidki – aga ikka vaid üks ämber. Võtsin olemasolevad asjad tuppa, pesin puhtaks ja paksu liivakorra alt tuli välja ka minu lapse nimi. Ma märgistan oma laste mänguasjad alati, kuid liivamänguasjadel ei püsi märgistus kaua erksana.

Miks mina pean teistele lelusid ostma?

Täna hommikul pidid minu lapsed minema mänguväljakule erinevate ämbritega... sest sarnasest komplektist oli pool kadunud. Poeg märkas seda kohe ja teatas, et soovib oma sinist ämbrit. Kahjuks polnud mul talle seda pakkuda.

Analoogseid olukordi juhtub meil suve jooksul 3–4 korda. Rääkisin murest eile suure nördimusega ka sõbrannale, kes teatas, et jaa, tavaline asi – nemad ostavad ka oma lastele massiliselt mänguasju, sest nii kui korraks liivakasti unustada, on läinud.

Jäin mõtlema, et millise valemiga see küll juhtuda saab? Täiskasvanud inimesed, oma lastele eeskujuks ja õpetajaks... kuidas sa tuled mänguväljakule tühjade kätega, aga ära minnes võtad lelud kaasa? Need pole ju sinu omad. Okei, vahel võib mõni ema-isa ju meeltesegaduses haarata vale kühvli või vormi, aga see ei tohiks ometi massiline mure olla. Kui mänguasi oli liivakastis, siis tõenäoliselt oli see ühe lapse oma... kui näed jalgratast aia servas seismas, siis ei võta seda ju koju kaasa?

Jaa, ma tean, et liivaämber maksab tühised kolm eurot ja kühvel vaid ühe, aga ikkagi. Miks ma pean neid pidevalt juurde ostma?

Palun ära varasta minu laste mänguasju!