Aga kurtmisest rääkides ei mõtle ma ainult teisi emasid, kõige rohkem räägin ma iseendast. Ma olen röögatanud oma laste peale nii, et mul on naabrite ees piinlik ja ma kardan, et nad arvavad, et meil on düsfunktsionaalne pere. Ma olen mõelnud, et äkki meil ongi düsfunktsionaalne pere. Ma olen saatnud oma emale õhtul sõnumi palvega, et ta võtaks homme lapsed, sest et ma ei suuda homme olla ema. Lõbusamatel hetkedel olen mõelnud välja emaduse räpiriime nagu: „Täitsa lõpp, kuidas ma pingutan / aga ikka täiega vingub ta.“ Tõsisematel hetkedel aga öelnud endale, et mul on ju kõigest poole koormusega töökoht, ja mul on mees ja ema, aga mitte ühtki koolis käivat last.
Nii et ma vist ikka ei olegi üks õige ema …?

Aga siis, kui meenub, et sõbrannad räägivad vahel kas kaude või otse samadest probleemidest, tundub mulle, et saan vist emadusega täiesti arvestataval tasemel hakkama. Nii et olen tänulik kõigile oma sõbrannadele, et nad mulle vahel omi asju kurdavad. See on vist ka teistele tervistav, sest kui ma ise hiljuti telefonis sõbrannat hoiatasin, et pean nüüd virisema hakkama, vastas ta mulle siiralt: „Palun tee seda!“ Sain aru, et temalgi oli vaja kuulda, et kellelgi teisel on ka raske.
Sest emadus kipub käima käsikäes üksildusega – eriti praegusel ajal. Mäletan, et tundsin end eriti üksildasena kõigil neil öödel, kui oma beebidega öösiti üleval passisin, oli see siis imetamise või mõne tervisehäda pärast. Kui lohutav oli siis näha mõne teise maja aknas tuld või lihtsalt mõelda, et just nüüdsama on kuskil kõrvalkorteris ja tegelikult üle maailma üleval paljud emad. Võib-olla peaksime ka praegu sagedamini mõtlema sellele, et just nüüdsama, selle lockdown’i keskel, tunneb tuhandeid emasid samasugust hullumaja puhvetis elamise tunnet. Samasugust tüdimust ja süümekaid, teinekord viha, häbi, kurnatust või ärevust. Ja mõtleb mõtet, et ma ei ole vist ikka üks õige ema.

Olen oma kuue ja poole aastase emaduskarjääri jooksul maadelnud palju tundega, et äkki ma ei sobigi emaks. Aga enam ma seda ei arva. Paar mõtet on mu emaelu natuke enesesõbralikumaks muutnud.

Esiteks see, et ma ei pea tundma häbi, kui palun laste hoidmisel abi. Minu lapsi on minu laiendatud perekonna liikmetel vaja sama palju kui minul – ka neid teevad nad õnnelikuks ja annavad nende elule värvi. Aga peale rõõmu peavad vanemad saama jagada ka rutiinseid ja raskeid hetki.

Teiseks see, et on OK olla vahel täiega vihane – eriti praegu, kui ei saa eelmist punkti eriti rakendada. Viha ei ole märk sellest, et ma olen paha inimene või emana läbikukkunud. Viha väljendab enamasti nurkaaetuse tunnet, mitte päriselt vihkamist. Nii, nagu me (loodetavasti) õpetame oma lastele, et neil on õigus tunda kõiki tundeid, on ka meil endil õigus tunda kogu tunnete skaalat. (Muidugi on tähtis ka oskus lapse ees vabandada ja enese tassi täis hoida …)

Kolmandaks, ma olen ema 24/7 ja kui mingi aja päevast ei ole ma just kõige parem lapsevanem, siis see ei tähenda, et see defineerib mind emana tervenisti.

Ajaloohuvilisena olen palju lugenud Eesti ajal sündinud inimeste autobiograafiaid, kus enamasti räägitakse ka oma emast. Need emad on alati malbed, lahked, abivalmid, allaheitlikud.

Turvasadamad, kes ei tõsta kunagi häält. Teevad pigem ise töö ära kui käsivad teisi. Tõusevad enne kukke ja koitu ja lähevad kõige hiljem magama. Mõnel juhul kannatavad ka joodikust meest ja selle rasket kätt. Tõenäoliselt olid need naised kõik omamoodi, aga kirjeldused laste pilgu läbi on väga sarnased – ja ka oma ajastu emaideaalile vastavad.

Mul on tunne, et me emadena oleme endiselt selle arhetüübi lõksus ja et just selle pinnalt sünnib nii palju enesekriitikat. Jah, lapsed ootavad vanemalt turvalisust ja armastust, aga seejuures on igaüks meist isesugune, oma temperamendi, tundlikkuse, oma vajaduste ja ambitsioonidega. Miks siis selle eest iseennast karistada, et me oleme kõigest inimesed?

Eks meid kõiki on kasvatatud tublideks tüdrukuteks ja nüüd püüame olla ka tublid emad. Aga tubli ema definitsioon ei peaks olema saja aasta tagune. Veel vähem peaks see ideaal kehtima pandeemia olukorras.

Me ju tegelikult annamegi endast iga päev parima. Ja nendel päevadel, kui on tunne, et mul on siiber sellest kõigest ja ma ei viitsi teile isegi viinereid keeta, siis äkki loekski selle suhtumise selle päeva parimaks? (Viinerid keedad sa ju lõpuks niikuinii ära …)

Mulle on viimasel ajal kõige rohkem jõudu andnud lause, mille ütles mulle psühholoog, kellele laste kasvatamisel aeg-ajalt tekkivat vihatunnet kurtsin: „Ükskõik, kuidas täna emaks olemine ka välja tuli, sinu lastele ei ole kuskil maailmas paremat ema.“

Nii on. Me ise oleme varmad enesele silte kleepima, kuigi lapsed meid sama kriitiliselt ei vaata. Aga seda, kuidas nad meid siis vaatavad, lugege nende silmist – või varsti sealt kaardilt sellel maikuu pühapäeval, mida loodetavasti saame kõik juba veidigi lahedamates tingimustes veeta.

*- See kiri on osadele isadele ka, sest kuigi sellest on palju räägitud, et koroonapiirangute tõttu kannatavad enim naised, sest nemad peavad enamasti tegema koduõpetaja-kokk-koristaja töö kõrvalt ära ka oma palgatöö – või siis sellest loobuma, sest enamasti on nemad madalamapalgalised ja nende töö kaotus ei ole pere sissetulekutele nii suur hoop –, siis tegelikult on ka isasid, kes on ise koduse vanema rollis.

Karin B, lapsevanem ja Pere ja Kodu lugeja