Olen kogu aeg olnud ta juures. Seletanud, näidanud ette ja korrigeerinud aktiivselt ta liikumist. Kõik selleks, et tagada korrektne viis ja vältida vigastusi. Olen võtnud aega just nimelt keskenduda lapsele ja suunata teda aktiivselt.

Seega olen siiani hämmingus, kuidas kuue aastastele otsitakse kolme rattaga tõuksi. Või kui peale tasakaalurattaga sõitma õppimist on laps saanud selgeks tasakaalu hoidmise ja siis pannakse laps rattale, mille küljes abirattad? Miks?

Jah, alguses on see üleminek keeruline, aga päevaga saab selgeks, kuidas vändata. Miks panna oma hirme oma lapse külge ja seeläbi takistada lapse füüsilist arengut? Laps ei ole kunagi endale takistuseks, tema takistus on lapsevanem, kes tema sisse hirmu külvab!

Ma näen seda ka oma beebi pealt. Kohe kui ma reageerin mingile tema soorituseks ehmatusega, hakkab tema ka kartma ning seeläbi on vigastuste võimalus suurem. Alles hiljuti ronis ta mööda treppe üles ja minu ehmatuse peale ehmatas ise ka ning kaotas tasakaalu. Õnneks polnud ta kõrgele roninud, vaid ühe astme kõrgusel ning seega kukkumine talle haiget ei teinud.

Sealt edasi tuli siis koostööle asuda ning õpetada lapsele liikumist üles ja alla. See kõik võttis palju aega ja nõuab kannatlikkust ning edaspidi tuleb mul ka aega sellele pühendada, aga mis on siis mõistlikum? Kas takistada tal ronimine ja kanda teda järgmised aastad kätel trepist üles ja alla või siis julgustada, õpetada ja olla kindel, et laps saab asja selgeks ning tuleb ise toime.

Tulevikus peab ta ise suutma nagunii kõike teha ja kui kogu aeg oled lapsele õpetanud tundma asjade ees hirmu, vältima raskusi ja takistusi, siis ei saa eeldada, et sul kasvab kodus tubli ja iseseisev laps. Pigem õpetada takistustega toime tulema, lahendusi leidma ja ebaõnnestumise korral uuesti proovima.

Eks minagi tunnen vahel, et mu noorim laps on ikka päris beebi alles kuigi sai just 10 kuud vanaks. Samas aga meenub mulle aeg kui suurem oli sama vana ja minu arvates oli suurem palju asjalikum ja iseseisvam. Kas võib olla asi minus, et ma proovin oma pisemat tinglikult veel beebina hoida, sest äkki on ta mu viimane beebi?

Olgu, kuidas on, aga selle ehmatusega reageerimise asja pean ära lõpetama, sest nii edukat inimest ei kasvata.