Maria blogi: ma olin siruli ja mees pidi hakkama saama kodukontori ning kahe lapsega

"Siiani on ta saanud olla rahulikult tööd teha, kui mina lastega tegelen, aga nüüd siis tuli tal samal ajal osaleda koosolekul ja kussutada pisemat magama," räägib Maria seekordses blogis kodukontori võludest ja valudest.

Just lugesin üht lugu sellest, kuidas on kodukontoris tööd teha, kui on rohkem kui kaks last. Ikka päris võimatu on küll. Tehtud saab, aga ega see hea töö pole. Nii mõnigi vehib kõike teha unetundide arvelt, sest sissetulekut vaja ja lapsed võiks ka saada natukene tähelepanu.

Mäletan ise seda, kui eelmine kevad oli päris eriolukord ja siis sai lasteaiaga suheldud teemal, kas oleks võimalik teha virtuaalseid tunde. Mind vaadati kui ilmaime. Samas lasteaed muudkui saatis ülesandeid, mida lapsega koos teha. Mind ajas see asi tigedaks, sest toona olin lõpurasedana diivanil imelikus asendis, et saaks oma poolsurnud seljaga tööd teha veel viimased päevad enne lapse sündi ja samal ajal tuli meelelahutada ka suuremat last.

Toona ma ei mõelnud, et järgmisel kevadel oleme tagasi samas olukorras. Nüüd küll on vahe selles, et mina olin täiesti palavikus ja nohus, aga sellises peavalus, et voodist välja ei saanud ning seega jäigi mehe kanda kodukontor ja kaks last.

Siiani on ta saanud olla rahulikult tööd teha, kui mina lastega tegelen, aga nüüd tuli tal samal ajal osaleda koosolekul ja kussutada pisemat magama. Suurem jälle tahtis koos temaga koosolekul osaleda, sest issi unustas seletada, et tal on vaja vaikust ja et ta on koosolekul. Seega suurem arvas hooti, et kui issi räägib, siis võib tema ka lobiseda.

Lisaks oli vaja lastele süüa teha ja tegevusi leida. Samal ajal oli vaja teha nohustele lastele ka auru ning see pole just kõige lihtsamate killast. Kui suuremaga probleeme pole, siis väiksem peab olema sel ajal süles ning ta võitleb ja võimleb terve selle aja auru vastu. Õhtul, kui mees mu kõrval voodis maandus, oli ta omadega päris läbi ja kurtis, et pool vajalikku tööd jäi tegemata. Lapsed said magama, magas ta ise ka paar tundi ning siirdus siis arvuti taha tagasi unetundide arvelt.

Nii see kestis, kuni ma ise voodist välja sain. Ei niitnud mind koroona, vaid migreen ja nohu. Meie pere õnneks vaid tavaline kevadine kraam. Meil veab ka sellega, et lastel on kodune emme, kes saab nendega koos olla ja nende järel joosta ja mehel veab sellega, et saab rahus tööd teha, kui mina lastega olen.

Kujutage aga ette olukorda, kui on kaks nohus last, kaks kodukontoris täiskasvanut? Vajalik on lapsi ravida ja samal ajal koosolekul olla. Jah, see kõik on tehtav. Aga selle all kannatab vaid laps, töö ja lapsevanem.