Vastutustundlikkus, millest praegu ühiskonnas palju räägitakse, algab iseseisvuse kasvatamisest. Võtame näite, kus ema või isa hakkab koos lapsega klotsidest midagi ehitama ja lapsel ei lähe kaks tükki kohe kokku. Vanem haarab need enda kätte, liidab kiirelt ja ulatab lapsele. Edasi tuleb lõuna. Laps püüab kartuleid kahvliga väiksemateks tükkideks teha ja pusib omajagu, kuniks vanem ta kahvli võtab ja oskuslikult tükid tekitab.

Järgneb jalutuskäik. Laps püüab jopelukku kinni tõmmata, aga raske on. Kaua ei pea ta ootama – juba on vanem kohal ja paneb ta riidesse. See kõik on lapse abistamiseks, aga kas sellist abi on lapsele vaja? Mis tunne on põnnil, kui ta päevast päeva saab signaale, et ei tule ise toime? Ta mõistab, et vanem on kõiges osav, tema mitte. Ehk on ta rõõmus, et tal on vähemalt hooliv vanem, kes teda hätta ei jätta. Mis aga saab lapse initsiatiivist ja enesehinnangust?

Edasi lugemiseks: