Psühholoog Kärt Kase: kui last pidevalt abistada, ei õpi ta vastutust võtma ning ise hakkama saama

„Võtame näite, kus ema või isa hakkab koos lapsega klotsidest midagi ehitama ja lapsel ei lähe kaks tükki kohe kokku. Vanem haarab need enda kätte, liidab kiirelt ja ulatab lapsele. Edasi tuleb lõuna. Laps püüab kartuleid kahvliga väiksemateks tükkideks teha ja pusib omajagu, kuniks vanem ta kahvli võtab ja oskuslikult tükid tekitab," märgib psühholoog Kärt Kase, kuidas vanemad tekitavad lastes pahaaimamatult tunde, et nad ei saa ise hakkama.

Järgneb jalutuskäik. Laps püüab jopelukku kinni tõmmata, aga raske on. Kaua ei pea ta ootama – juba on vanem kohal ja paneb ta riidesse. See kõik on lapse abistamiseks, aga kas sellist abi on lapsele vaja? Mis tunne on põnnil, kui ta päevast päeva saab signaale, et ei tule ise toime? Ta mõistab, et vanem on kõiges osav, tema mitte. Ehk on ta rõõmus, et tal on vähemalt hooliv vanem, kes teda hätta ei jätta. Mis aga saab lapse initsiatiivist ja enesehinnangust?

Oletame, et vanem ei tee asja lapse eest ära, kuid ütleb, et nüüd on kell kaheksa, palun mine vannituppa. Läheb mõne aja pärast järele ja näeb, et laps mängib veega. Lausub: „Palun pese nägu ja hambad ära!“ Laps teeb, nagu palutud. Vanem seisab kõrval: „Nüüd