Lutisõltlase võõrutusravi | Ema: mõtlesin tihti, kas teen ikka õigesti ja kas pole liiga vara loobuda

“Minu beebi ei hakka küll kunagi lutti imema!” teatasin 21aastaselt, oodates oma esimest last ning olles kasvatus­teemadel “kõige targem ja kogenum”. Ma ei eksinud. Lutti ei võtnud mu esimene, teine ega kolmas laps. Neljas – temast sai aga lutisõltlane!

VAATA KA: Pere ja Kodu mainumbris | Väikse Kirke hoiatav lugu: eluohtlikud magnetmänguasjad võivad teha alla neelamisel soolestikust sõelapõhja

Esimene lutti ei võtnud. Täpselt sama­sugused olid kaks järgmist last. Mina proovisin ja pakkusin ja võimlesin, et lutt neile veidigi meeldida võiks, sest alternatiiv ise lutt olla polnud kaugemas perspektiivis meeldiv. Siiski jõudsin neljanda lapseni ilma, et mul olnuks kogemust lutibeebiga.

Aga neljas... temast sai sõltlane, kellelt luti suust võtmine võrdus jõutreeninguga. Nii tugevas vaakumis hoidis pisipoeg oma suurt vara, mis saatis teda, olgem ausad, iga hetk. 

Kui pesamuna sai aasta ja mõni kuu peale, kerkis küsimus: kui kaua see lutivärk kestma peaks? Ja kuidas last sellest üldse võõrutada? Kuna mul kogemust polnud, otsustasin uurida teiste emade nippe. Astusin võhikuna sellele teele, teades vaid tänu neile, et lutist võõrutamisel on tähtsaim