"Kolm aastat tagasi poega oodates teadsin, et soovin sünnituse juurde kindlasti oma meest Mehist (33), kuid võimalusel ka sünnitoetajat," meenutab Helen. "Tundsin, et sünnitus on minu kui naise jaoks nii vägev kogemus ja seda saab parimal moel toetada teine naine. Loomulikult tahtsin, et Mehis saaks sünnitusest osa, aga soovisin, et tema võiks seal olla meherollis ega peaks liialt sünnituse ürgse naiseliku protsessiga tegelema. Siis ma kodus ikkagi ei sünnitanud lõpuks, ent mõttest ka ei loobunud.

Teise raseduse lõpunädalail, 4. detsembri õhtul, jalutasin rasedate võimlemisse ja teel sinna mõtlesin, et ilmselt jääb see viimaseks korraks. Kuigi sünnitustähtaeg oli 14. detsember, oli minus teadmine, et beebi sünnib detsembri alguses. Võimlemistunnis tundsin juba teistsugust olekut, kuid selgeid märke sünnitegevuse algusest ei olnud.

Õhtul läksin voodisse, aga und ei tulnud. Kergelt tuikas alakõhus, kuid ei midagi eriti valusat. Igaks juhuks saatsin öösel sünnitoetaja Maarikale sõnumi, et ta oleks vajadusel valmis. Ämmaemand Siirile ma veel ei helistanud, sest arvasin, et kohe-kohe sünnituseks ei lähe, aga