Karmid mälestused lapsepõlvest kummitavad tänaseni: ja siis surus ema mu pead vee alla, karjudes "Uputan su, raisa, ära!"
“Olen 12aastane. Just on sündinud mu väikevend. Pärast kooli on ta alati minu kantseldada – teen talle piima soojaks, vahetan mähkmeid ja tegelen temaga. Beebi on just hakanud nutma ja olen ta sülle võtnud. Et olen näinud, kuidas teised lohutuseks beebit õrnalt tagumikule patsutavad, teen seda ka ise," meenutab Ilona üht mälupilti, mis tänini ununeda ei taha.
Ta jätkab: "Sel hetkel astub tuppa ema. Midagi ütlemata tirib ta mind juukseidpidi vannituppa, paneb kraanist vee jooksma ja surub mu pea vee alla. “Miks sa peksad beebit!?” röögib ta, surudes mind üha rohkem vee alla. Olen meeletult hirmul. Kuulen ema veel karjumas: “Uputan su, raisa, ära!”
Rohkem Ilona sellest mälupildist meenutada ei suuda, tema aju on ilmselt selle blokeerinud.
Pere ja Kodu aprillinumbris rääkisid kaks naist erakordse avameelsuse ja julma detailsusega, kuidas nende lapsepõlv möödus vägivalla saatel. Tänaseks on nad ise emad ja meenutades karme seikasid arutlevad, kuidas nende edasist elu on need kohutavad mälestused mõjutanud. Nende lugusid saad pikemalt lugeda siit.