Kuskil 30 aastat tagasi olin jõuludest nii pöördes, et ei saanud enne jõulu­laupäeva kolm ööd magada. Jõuluvana saabudes võisin unevõlast ja suurest erutusest segasena kasvõi elutoa lambi otsa ronida, et seal rippudes kõik 33 pähe tuubitud luuletust ühe hingetõmbega ette vuristada. Isegi veel 10 aastat tagasi, kui kevadel esimene rohulible ennast kulu seest välja sirutas, tuli kerge jaanipäeva ootuse surin sisse.

Nüüd on tähtpäevade teema minu jaoks rahulikuks muutunud ega paku enam sellist sõnulseletamatut ootamis­rõõmu. Õieti on minust saanud lausa kohutav tähtpäevade meeles­pidaja.

Edasi lugemiseks: