Mari-Liis meenutab üht episoodi, mis sundis teda koheselt toonasele elukaaslasele helistama. “Ta jooksis kohale, sest kartis, et äkki juhtus midagi lapsega, aga ei. Ta leidis eest minu: istusin diivanil, lahinal nuttes, ülimõnusalt nohisev beebi mu süles magamas. Ainuke, kellel midagi häda oli, olin mina ja mis lahti oli, seda ma ei teadnud,” meenutab ta, kuidas tema sünnitusjärgse depressiooni kogemus algaski meeletu ärevusega, millega kaasnes pidev hirm ja teadmatus. Ta sai kiirelt aru, et see pole okei.

"Väljapoole jätsin muidugi hoopis teise kuvandi. Selles olin osav: naerata, pane sotsiaalmeediasse õiged pildid ja keegi ei kahtlusta midagi."

Kuna aega psühholoogile niipea ei paistnud, pöördus naine oma perearsti poole. Too pakkus välja õrnad rahustid ja kirjutas need ka välja.

Kuigi Mari-Liis need välja ostis, ta neid võtma ei hakanud - konkreetsete ravimitega oli lapse rinnaga toitmine vastunäidustatud, aga Mari-Liis ei olnud tol hetkel veel valmis imetamisega lõppu tegema.

Esimesel korral õnnestus tal hoopis lihtsamate asjadega sellest jagu saada. Kui aga depressioon uuesti lähenema hakkas teise raseduse ajal ja eriti poja sünni järel, pakkus arst välja ravi, mis sobib ka imetavatele emadele...

Edasi lugemiseks: