Öökull ja lehm

Uhuu, uhuu, hüüdis öökull pimedusse. See ongi tema ülesanne, tema tähtis töö.

Ühel päeval aga tekkis tal tahtmine vanaemale külla minna. Joon vanaema juures kakaod ja puhkan veidi, mõtles kull. Ta saputas tiibu, tõusiski juba lendu, kui korraga meenus talle ta amet. Kes siis uhuutama hakkab, kui ma vanaema juurde lähen, käis tal läbi pea.
“Kes saaks mind asendada?” mõtles ta ja hüüdis: “Uhuu? Uhuu? Uhuu-uu?”