Väikse poja kadumisest šokis ema: tagusin kätega põlvedele ja halisesin vaid, et ta ei läheks iialgi ise hulkuma. Juhtunud on midagi kohutavat!

Ma tundsin, et olen sattunud õudusunenäkku. Mu laps on kadunud ja ma ei oska teda enam mitte kuskilt otsida. Justkui maa oleks ta neelanud,“ ütleb Iiris. Kõik lähikaudsed alad olid läbi käidud ja kõva häälega tema nime hüütud – vastust ega last ei kuskil. „Tagusin endale kätega vastu põlvi ja halisesin, et ta ei lähe mitte iialgi hulkuma suvalises suunas, mitte kunagi! Peab olema juhtunud midagi kohutavat!“

false

„Mu 6-aastane laps läks naabritele külla tulnud poisiga õue. Igaks sajaks juhuks kordasin veel pojale üle: kui lähete avalikule mänguplatsile aiast välja, tule anna mulle teada, nagu tavaliselt.

Aga ma teadsin nagunii, et ta seda teeb, sest seda kokkulepet ei ole ta kordagi küsimuse alla seadnud ega murdnud. Meie suures aias või kohe maja kõrval avalikul mänguplatsil metsatuka ääres on ruumi mängida küll ja küll.

Kui ma 15 minutit hiljem õue läksin, ümber maja käisin, ja poisse eest ei leidnud, fikseerisin silmanurgast ühe tumendatud klaasidega mikrobussi lärmaka seltskonnaga, mis meie tänaval seisis ja hooga kummivilinal paigalt sööstis.