"Ma mäletan, et tagusin endale kätega vastu põlvi ja halisesin, et ta ei lähe mitte iialgi hulkuma suvalises suunas, mitte kunagi! Peab olema juhtunud midagi kohutavat," oli 6-aastase poja ema hirmul, kui avastas, et tema laps on koduõuest kaduma läinud. Ta jagab oma ehmatavat lugu teistele hoiatuseks.

"Kui ma 15 minutit hiljem teda õue otsima läksin, ümber maja käisin, ja teda eest ei leidnud, fikseerisin silmanurgast ühe tumendatud klaasidega mikrobussi lärmaka seltskonnaga, mis meie tänaval seisis ja hooga kummivilinal paigalt sööstis," kirjeldab Iiris, kuidas teda haaras õud.

"Jooksin last otsides suure maanteeni, mis on meie majast 800 meetri kaugusel ja tundsin, kuidas silme ees virvendab: üheltpoolt tuli üks vilkuritega politseiauto, teiselt poolt teine. Ma tundsin, et see on halb uni, see on film, see ei saa olla päriselt, et minu laps on kadunud. Olen lugenud kümneid laste kadumise lugusid, elanud neile kaasa, valanud korduvalt pisaraid ja nüüd juhtub see kõik minu endaga. See ei saa ometi ju olla tõsi...?"

Ehmatava loo valguses räägib Lõuna prefektuuri operatiivtalituse juht Ottomar Virk, kuidas vanem sellises olukorras käituma peaks, kui avastab lapse kadumise, millal on õige aeg helistada numbril 112 ning toob oma karjäärist arvukaid näiteid laste hämmastavatest kadumistest ja leidmistest. 

2020. aastal sai politsei 195 teadet alla 7-aastaste kadumise või eksimise kohta ehk pea üle päeva. "Laste kadumised jagunevad laias laastus kolme gruppi...

Edasi lugemiseks: