Kuidas tulla toime erinevate hirmudega?

Merit Raju kirjutab oma raamatus “Vaba ja metsik”, et on pannud end n-ö kuivaks trenniks teadlikult olukordadesse, mille ees tunneb hirmu, et õppida sellega toime tulema. Kuidas seda aga teha ja hirmud ületada?

Hirmutavaid olukordi tuleb elus ette

Merit meenutab, et tundis hirmu, kui nägi 1991. aastal Luhamaa piiripunkti lähedal vanaema juures suvitades tanke mööda sõitmas, maa müdisemas. Hirmu tundis ta ka siis, kui olid sõbrannaga kaotanud passid Alpides matkates või kui sõbraga Atlandi ookeani ääres lageda taeva all ööbides nende kotid varastati. Kui ta koondati, aga tal oli ju pangalaen. Kui oli vaja öelda välja midagi, mis teisele inimesele ei meeldi. Kui külajoodikud astusid ta Võrumaa rendimajja. Kui ta nägi lapsena uksesilmast võõrast kella andmas. Läbisegi nii olukorrad, mis on päriselt füüsiliselt ohtlikud, kui ka need, mis tunduvad seda sotsiaalselt või lihtsalt olenevalt kontekstist.

Hirmul ja hirmul on vahe

Merit on püüdnud end teadlikult hirmutavatesse olukordadesse panna, et anda oma ajule signaal – hirmul ja hirmul on vahe.

Merit on hääletanud tuhandeid kilomeetreid. Maganud talvel lageda taeva all Otepää vaatetornis. Lausa üksi talvise magamiskotiga otse mererannal. Lihtsalt et kohtudagi oma hirmuga. “Enam ma selliseid eksperimente ei tee. Olles sünnitanud, olen kohtunud teadmatusega ja suutnud sellest läbi minna ning see teadmine annab usaldust. Olles olnud nii pikalt vabakutseline, pakub iga päev mulle ebastabiilsust. Enam ei vaja ma tõestust, et suudan, julgen. Või noh, ei otsi seda enam nii palju,” tõdeb ta.

“Meie aju püüab hirmu tundes alati samamoodi reageerida, nagu oleks ohus elu: justkui läheneks mammut või oleks tuli lahti, nälg majas või ähvardav loom meie ees püstivihane. Tegelikult aga on sotsiaalsed olukorrad, nagu esinemine, erimeelsus teise inimesega, oma arvamuse avaldamises kahtlemine või pidevalt taustal kummitavad rahamured, need, millele aju tahab samamoodi reageerida nagu iidsetel aegadel – võitle või põgene. Või hangu,” selgitab Merit ja lisab, et need aga pole sedasorti ohud, mille jaoks meie närvisüsteem on ehitatud, ning seepärast on ka reaktsioonid ebaadekvaatsed ja stress liiga suur.

Ja hoopis hull on tema sõnul pideva stressiga – meie süsteem pole selle jaoks. Stressiseisundis saavad kehas prioriteedi hoopis teised võimed, nagu energia põgenemiseks või võitluseks, ja tervis kannatab. Lisaks pole aju võimeline loovalt mõtlema. Seega on parim lihtsalt õlad ja turi lõdvestada, end rahulikult hingama suunata ja vaadata, kuidas asjad sellest hetkest peale paremad tunduvad või isegi paremini sujuma hakkavad.

Mälu roll on mitte korrata vigu

Merit selgitab, et sellepärast joonistuvad negatiivsed kogemused eriti eredalt meelde. Kui aga selline kogemus häirib veel poolteist aastat pärast juhtunut, tähendab, et see esindab aju jaoks ikka veel ohtu. Ja sellega peaks tegelema. Kui see teema on lahendatud, langeb ka stressihormoonide tase ja keha saab täita oma funktsioone rahuseisundis.

Ja kuidas siis häirivate kogemustega tegeleda? Näiteks teraapias. Kõik asjad ei ole meile endile jõukohased ja siis on hea mõte kasutada abi.