Läksime lapse isaga lahku, kui laps oli paarikuune. See oli minu otsus, sest ma ei näinud võimalikkust selliste eluviisidega inimesega kooselamist, ja sellepärast tuli mehe poolt peale lahkuminekut suhtumine stiilis „ise soovisid lahku minna, nüüd saa lapsega ka ise hakkama“. Aasta aega ei näinud ma ei mingit raha ega ka eriti mingit abi lapse hoidmisel.

Nüüdseks on meie suhted ja tema elu pealtnäha korras. Tal on hea töökoht, kena ja tubli elukaaslane, saan iga kuu temalt raha, ta veedab aeg-ajalt aega lapsega ja saame ka enamjaolt kõiges viisakalt kokkulepetele.

Mis minu jaoks on siiani absurd, on see, et aeg, mille ta veedab lapsega, on alati sätituid tema kalendri järgi. Küsisin tema käest hiljuti, millal ta järgmine kord lapsega nädalavahetuse veedab, ja sain vastuseks, et kuu aja pärast, sest vahepeal „on tal palju muud tegemist“. Ahsoo, võib-olla on minul ka vahel „palju muud tegemist“?

Ühel aastal uurisin naljaviluks, kas ta veedaks aastavahetuse koos lapsega, sain vastuseks, et tal on „plaanid tehtud“. Vahest on mul ka „plaanid tehtud“, vahest tahaks mina ka vahel teha jaanipäevaks või aastavahetuseks selliseid plaane, mis ei ole lapsega seotud, vahest võiks tema plaani ka laps kuuluda? Aga ei.

Ma usun, et inimese peale, kes iseenda mugavust peab oma lapse vajadustest tähtsamaks, ei ole mõtet energiat raisata, seega pole ma viitsinud juba mitu aastat temaga jageleda. Kui ta tuleb ja lapsega aega veedab, on tore, aga mina teda millekski kohustama ei hakka ja ka lapsega toimib see õnneks kuidagi arusaadavalt kenasti, suurt stressi põhjustamata.

Ometi näen samasugust absurdi ka sõbrannade elus, kes elavad oma laste isadega koos. Üks sõbranna pidi näiteks oma magistrantuuriõpingud pausile panema, sest mees võttis temaga läbi arutamata juurde ühe lisaprojekti.

Ja kusjuures see polnud sõbranna jaoks mingi probleem – ta võttis hoopis sügava enesestmõistetavusega seda, et mehe karjäär on tema omast olulisem. Teise sõbranna mees pole mitte kunagi suutnud ühtegi nende kolmest lapsest õhtul magama panna. Ta lihtsalt ei saavat sellega hakkama. Ja nii pole sõbranna kuus aastat saanud õhtuti kodust väljas käia.

Aga milline ema saab öelda, et sorri, ma lihtsalt ei saa hakkama lapse magama panemisega, seega ma ei tee seda mitte kunagi!? Või et oi sorri, mul tuli üks lisaprojekt tööl, vaata ise, kuidas sa lastega hakkama saad!? Või et mul kahjuks tõesti pole kuidagi võimalik lapsega järgmised kuu aega tegeleda, hirmus palju tegemist on...!? Millal see absurd lõppeb ja vanemlust hakatakse nägema võrdse vastutusena?

Loo alguse juurde tagasi tulles, siis pean tunnistama, et mul on hea meel, et ma lapse isaga koos ei ela ja saan tema keeldumist lapsehoidmisest võtta kui vihaleajavat stiihiat, millele püüan võimalikult vähe energiat raisata. Ma ei kujutaks tõesti ette, et elaksin koos mehega, kelle jaoks on loomulik, et lapsed on ainult naise vastutus....